Oli reedelne päev ja ma sõin parasjagu lõunat, kui telefon helises.  Teiselpool telefoni oli mu hea sõbranna Francesca, kes kutsus meid (mind ja mu kaaslast) ühte klubisse, mis pidi õhtusöögi ajaks restoraniks trasformeeruma. Neljakäiguline õhtusöök, 2 pudelit veini, vesi ja pääs klubisse – 30EUR inimene! Kõik tundus suurepärane, kuid Klubi Retrò asub nimelt Como linna lähedal, mis tähendab pooleteise tunni pikkust autosõitu. Che noia!

Aga olgu, me polnud juba ammu kõik koos õhtustanud, seega andsin oma nõusoleku. Kaine autojuhi rolli astus vabatahtlikult üks ühine sõber, kes alkoholist nagunii suurt ei hooli.

Tulin töölt varem koju, nimelt kell kaheksa pidime Sondriost liikuma hakkama, et õigeaegselt kohale jõuda. Klubi ei pidavat kedagi ootama,  sest restoran oli vaja enne keskööd kokku korjata. Aega peatuseks meil tegelikult ei olnud, aga milline reede õhtu see ilma aperitivo‘ta algab?! Väike vein ning paar snäkki annaks hoopis teise enesetunde. Pealegi, kümme minutit ees või taga, arvasime. Valesti arvasime! Me ei arvestanud kaine autojuht-sõbra personaalse kiirusepiiranguga, mis jäi ametlikust kõvasti alla. Poveri noi!

“Oi, mis see kell juba näitab! Täna jääme me nälga!” kurtis Franci tagaistmel. Kiiremini me sellest liikuma ei hakanud ning aperitivo ja vein tegid mind näljasemaks kui ma seda algselt olin. Tee sihtpunktini ei näinud lõppevat. Kell oli 22:00, Retrò oli rahvast täis ja õnneks aga ka üllatuseks, keegi veel ei söönud. Valida oli kahe menüü vahel, millest üks koosnes kalaroogadest ja teine lihast valmistatud toitudest. Loomaliha mulle  ei maitse, seega valikut mul ei olnud, valisin kala. Menüü ise nägi välja järgmine: eelroog – erinevad mereannid paneeritult ja  marineeritult, esimene pearoog – risotto krabidega, teine pearoog – grillitud mõõkkala salatiga, dessert – õunasorbett. Kõik oli söödav, kui üleküpsetatud kala välja arvata, aga keegi ei nurisenud, kuna  ainuüksi klubi sissepääas maksab 15EUR, mis tähendas, et sõime ja  jõime vaid 15EUR eest inimese kohta.

Aeg lendas ning enne kui arugi sain, keerutas DJ plaate kohast oli saanud üks suur säraküünal, kus šampust ja kangemat vägijooki põlevate vaagnatega laudadele tassiti. “Kas võtame šampust?” küsis keegi  seltskonnast. “Võtame parem rummi, ma ei saa hästi mullilist juua, silmad hakkavad vett jooksma,” vastasin lootuses, et keegi mind läbi valju muusika kuulis. Lauda toodi nii rumm  kui šampus. Pidu võis alata!

“Sa oled väga ilus! Kust sa pärit oled, sest itaallana sa kohe kindlasti ei ole,” küsis üks tütarlaps, kui end parasjagu peegli ees sättisin.

“Olen Eestist, tead sa kus see asub?”

“Ei või olla! Mu üks hästi hea sõbranna on Eestist pärit, Diana on ta nimi,” vastas undmatu, silmad suured peas.

Nii me seal tualetis tšättisime mõnda aega, kuni see meestest nii pungil oli, et enam liikuda ei saanud. Nii naised kui mehed pidid keha kergendama ühes ja samas ruumis, mis oli minu arvates selle klubi suurim miinus. Eraldi tualetid võiksid olla kohustuslikud. Kole keeruline oli end peegli ees korrastada, sest suguihast segi olevad noormehed sõna otseses mõttes hüppasid sulle peegelpildiks ning hakkasid külge lööma.

Itaalia mehed võivad olla kohutavalt järjekindlad kui nad on endale millegi eesmärgiks seadnud. Mina üritan aga viimse piirini viisakaks jääda ning sellest võib jääda mõnele inimesele vale mulje. Sellele vaatamata oli pidu viimasepeal! Ammu polnud oma sõpradega nii toredasti aega veetnud. Reisin ja liigun tihti ringi, mistõttu kvaliteetaega sõpradega on piiratud koguses.

Muide, jõudsime koju alles kella kaheksaks hommikul, vahepeal sai lihtsalt ühes teeäärses restoran-baaris peatutud ja hommikust söödud. Veebruarikuu tõotab mul tulla kodusem, mis tähendab rohkem lebotamist, tüdrukuteõhtuid ning oma hobiga tegelemist. Mulle sobib! :)