“Enesetapumõtted võivad tulla meil kõigil. Inimeste tunded ja närvisüsteem on nii erinevad, et olukord, mis tundub ühele naeruväärne, võib olla teisele maailma lõpp. Pime ja külm kliima süvendab olukorda veelgi. Sinna otsa veel Eestis lokkav tööpuudus, lahutused, üksindus ning rahaprobleemid muudavad inimese vahel maailma vastu ükskõikseks. Milles siis veel peitub elu mõte kui mitte armastuses, majanduslikus turvatundes ja tervises?,” kirjutab Katrin Lust-Buchanan Delfi Naisteka blogis.
“Ainus, mida ma nüüd omast käest tean, on see, et ühel hetkel saabub stress ja kurnatus ning me oleme järsku nurka surutud seisus. Ka mina olin jaanuari alguses üleväsinud ja hirmul. Pärast jõule saabub aasta depressiivseim aeg,” kirjutab Katrin Buchanan, kes hiljuti äia kaotas.
“Minu äi nägi nii kohutav välja, et ma ei julgenud isegi tema voodi kõrval enam istuda. Tema seisund viis mu endast välja, eriti just öösiti. Pealegi tundub surm alati nii ebaõiglane ja jube. Ilmselt üleväsimusest ja närvipingest ei anna inimene endale vahel enam aru. Ühel õhtul võtsin ma endale sisse pool purki vaaliumi. Kui te küsiksite nüüd miks, siis sellele vastata ma ei oska. Ma ei tea, miks. Minu õnn oli see, et abikaasa nägi mu tegu pealt ning suutis õigel ajal aidata. Kui ma haiglas silmad lahti tegin, oli mul surmahirm. Ma tahtsin järsku nii väga elada.”
Nüüd tänab Katrin Jumalat, et ühe emotsiooni ajel astutud rumal samm ebaõnnestus.
“Mina ei korda oma tegu igal juhul enam iialgi. Ma olen nii õnnelik, et olen täna olemas! Sellest pääsemine oli nagu uuestisünd!”