“Tore, et sellisel popmuusikaüritusel, nagu Eesti Muusikaauhinnad, on mõeldud ka parimate jazzartistide tunnustamisele. Kahjuks, vaadates tänavusi nominente selles kategoorias, on selge, et süsteemil, kus suur žürii hindab erinevaid muusikastiile, on oma puudujäägid,” leiab Hedvig Hanson, kes on ise kolmel korral pälvinud Aasta jazzartisti tiitli.
Hanson leiab, et nii Liisi Koikson kui ka ansambel Mahavok on kindlasti head omas žanris ja rahva jaoks armastatud artistid, aga jazzist on siiski nad kaugel.
Hanson soovib ka nimetada neid jazzmuusikuid, kes vääriksid tema meelest märkimist. “Eelmise aasta plaatide põhjal – kindlasti üks markantsemaid, Eesti jazzis lausa ajalooline plaat ilmus kontrabassist Peedu Kass 005 kollektiivil ja maailmatasemega jazzpianistil Kristjan Randalul ilmus eelmisel aastal koguni kolm suurepärast plaati – koos Tallinna Kammerorkestriga, samuti ühes Vaiko Eplikuga ja Siiri Sisaskiga. Kitarriduo Agan – Pissarenko, samuti Erki Pärnoja projektid, kõik särasid!” räägib Hanson Publik.ee-le.
Ta jätkab: “Suurepärane “Elletuse” plaat aga jäi hoopis kõikidest kategooriatest välja, nähtavasti on korraldajatelgi raske vahel muusikat stiilidesse jaotada.”