Vanemuise näitleja Riho Kütsar (40) mäletab, kuidas lõhnas tema esimene lava Võhma kultuurimaja saalis, ja seda, kuidas on lõhnanud hiljem mõned lavastused.
Satun näitlejaga kohtudes hetkeks ajakarussellile. See juhtub, kui meenutan talle Mati Undi lavastust “Laulatus” ja kuulsat stseeni, kus nad Hannes Kaljujärvega, pea alaspidi, tugitoolidel räheldes dialoogi pidasid. “See oli nii ammu!” ütleb Riho pisut imestunult. Kümme aastat tagasi ja ammu? Ilmselt on raske tajuda aja möödumist oma põlvkonnakaaslastest näitlejaid teatris jälgides, nagu ka Kütsari kursusekaaslasi 16. lennust – Mait Malmstenit, Indrek Sammulit, Katariina Lauku, Helena Merzinit, Elina Reinoldit, Ain Mäeotsa, Margus Jaanovitsi, Liisa Aibelit jt. Nad ju nagu üldse ei vananeks!
Mis teile teatris meeldib?
Riho Kütsar: See on pikem lugu, mis jõuab ikka sinna välja, miks keegi just sellise ameti valib… See annab mulle midagi. Annab mulle väga palju, toidab mind.
Toidab hinge?
No… jah, muidugi. Mulle on ammusest ajast meeldinud lause, et “inimene peab tegelema sellega, millega ta t a h a b.” Kui inimene oma tööd ei armasta, on väga-väga kehv lugu.
Loe edasi ajakirjast Eesti Naine