Eksmissil ja ärinaisel Sigrid Hartmanil näib esmapilgul sujuvat kenasti, kuid karjääri nimel peab temagi eraelus lõivu maksma. Sigrid ja tema abikaasa Juris otsivad võimalusi enam koos olla, kuid see pole kuigi lihtne, kirjutab ajakiri Kroonika.

Sigrid Hartman (34) ja tema lätlasest kallim Juris Zudovs (41) on olnud abielus neli ja pool aastat. Varem juhtis mees Riia viietärnihotelli Ridzene. Sealt oli Sigridil lihtne sõita Eesti ja Läti vahet ning ajada oma hambalaseriäri. Kuid viimased kaks aastat on bisnise ajamine tema jaoks märksa komplitseeritum — Juris viidi üle hotellibossiks Peterburi, kus tema juhtida on võimsasse Radissoni hotelliketti kuuluv hotell Sonya.

See on inimlik lugu sellest, kus asjaolude kokkulangevuse tõttu, sealhulgas üüratute vahemaade pärast peavad töises plaanis edukad, kuid eraelus Koidu ja Hämariku kombel trehvavad abikaasad leidma võimalusi oma liitu hoida… Nüüd seda enam, kus Sigrid kolis oma kahe Yorkshire’i terjeriga detsembris ajutiselt Tallinna.

“Kui sõidan Tallinnast Peterburi, või vastupidi, pean arvestama, et mul läheb reisile minimaalselt kuus tundi,” seletab Sigrid, kes mõõdab maanteid oma luksuslikul Mercedes ML maasturil. “Sedagi juhul, kui ületan piiri kahe tunniga. Sealt Peterburi on 135 kilomeetrit. Aga seal on küla külas kinni ja vahepeal istuvad “fööniga staarjuuksurid”, sest kui nad su kinni peavad, on nad tõelised staarid. Võid olla eeskujulik autojuht, aga midagi ikka leitakse, et trahv kupatada.”

Kroonika küsimuse peale, et ega Sigrid ja Juris ometi lahus pole, vastab naine nii: “Ei ole. Aga töö tõttu ongi meil praegu nagu visiitabielu – isegi kui ma oleksin Peterburis. Tema läheb hommikul kaheksa või pool üheksa tööle, tuleb õhtul kümne või üheteistkümne paiku – et kuidas seda asja siis nimetada? Kaasa arvatud nädalavahetused. Siis üks kord kuus nädal aega üritab ta nii, et õhtuti tööd ei tee. Veel ei ole välja tulnud, aga ideetasandil kõlas see väga ilusasti…”

Ingrid tunneb tihti üksindust. “See ei aja hulluks ka, lihtsalt igav on! Istungi päevad läbi internetis, MSNis, Skype´is, suhtlen sõprade-tuttavatega, üritan mingit filmi vaadata ja – pokaal veini teeb alati nagu jälle tuju rõõmsaks… Ja nii need päevad lähevad.”

Refereeritud artikli täisteksti loe ajakirjast Kroonika