“Umbes nii mõtlen mina, kes ma maailma positiivsemate inimeste hulka just ei kuulu, igal 1.jaanuari hommikul. Mitte et “kõik on ees!”, vaid just, et läbi. Peod, kingipakkimised, kuuseehtimine, südaöised ülesehmatamised: “Appi, ma unustasin päkapikukommid soki sisse panna!” Läbi! Jäänud on vaid kuusk, mis sajaga pudeneb, söömingutest lisandunud kilod ja palgapäevaootus,” kirjutab Naistelehe peatoimetaja Signe Lahtein Nipiraamatu juhtkirjas.
“Sain tänavu jõuluks raamatu, mille pealkiri eesti keelde tõlgituna võiks olla umbes “Positiivse mõtlemise algõpetus lollidele”. No mitte päris nii otse, aga läbi lillede öelduna küll. Teos ise on Ameerikamaal välja antud. Juba see fakt pani mu mõttes silmi pööritama (ei noh, ikka keep smiling, jah?) – mõttes sellepärast, et mitte solvata kinkijat, kes ilmselt südames uskus, et mul on just sellist asja praegu vaja.”
“Jõulupüha hommikul tekkis jõudehetk, võtsin raamatu ja lugesin. Kaks tundi hiljem tõdesin, et a) ameeriklased on täpselt sama iroonilised nagu meie; b) eluterves iroonias pole midagi halba; c) kõik eneseabiõpikud polegi vaid stiilis “naerata endale peegli ees ja ütle, kui ilus sa oled!”; d) olla täna õnnelik selle üle, et sul tegelikult polegi nii hull elu, kui võib olla, on kogu maailmas üks põhilisi õnnelikkuse allikaid. Ülisuured ootused aga pemine õnnetuse allikas.”
“See viimane mõte tasuks endale 2011.aastaks kõrvataha panna igaühel, kes on samasugune “päikesekiir” nagu mina. Sest nii ongi.”