Igapäevaelus ja Estonia rahvusooperis veetlevat leedit kehastav Hanna-Liina Võsa (28) on õppinud nautima teekonda – jõuab ta siis soovitud kohta või mitte. “Ma ei ole enam nii sinisilmne ja auahne. Mul oli suhtumine, et olen maailma parim ja lähen nüüd maailma vallutama! Nüüd ma tean, et on väga palju teisi inimesi ka. Liiga palju ma muutunud polegi, lihtsalt rohkem näinud, ja maailm tundub väiksem. Üldiselt meeldin endale sellisena, nagu praegu olen, kuid mõnikord mõtlen, et tollast auahnust või enesekindlust võiks rohkem olla.”
Milline aeg sinu elus praegu on?
Elunautlemise aeg. Mingil määral ka pöördepunkt – ma pole ammu olnud kevadsuvel Eestis. Ameerika on praegu tagaplaanil ja mulle väga meeldib siin, naudin kõike, mis juhtub. Selline rahulik olemine, mitte millegi tagaajamine või närviline jooksmine. Tavaliselt on mul selge visioon, mida ma teen, praegu ma aga suures plaanis täpselt ei tea, kuhu lähen või jään. Aga tore on hetkes olla, suurem vabadus on. Kuigi natuke teeb ka kõhedaks, et idee suurt tähte taga ajada, mis mul pikka aega on olnud, on haihtumas.
Oled Sa Eestisse kodu loonud?
Praegu on kõik täpselt nii, nagu mulle meeldib. Neli aastat tagasi meisterdasin ma algusest lõpuni ise endale Pelgulinna korteri, aga pole seal seni üldse olla saanud. Nüüd on see mu kodu ja loodan, et saan siin-seal maailmas teha projekte, aga ikkagi koju tagasi tulla. See on koht, mis on päris minu oma. Olen iseenda peremees, maksan ise oma arveid ja ise tean ka, kuidas hakkama saan. On hea, kui sul on oma koht, kuhu pakid maha panna. Mulle meeldib, et elan kesklinnale nii lähedal, aga vaikses kohas. Sõidan palju rattaga või jalutan. Avastan kogu aeg, kui ilus on Tallinn.
On sinus ka patriotismi?
Väga palju. Mul on olnud paaniline hirm amerikaniseeruda või suurde massi ära kaduda. Tahaksin seista Eesti asja eest. Tunnen siin, mitte kuskil Los Angeleses, palju suuremat vajadust panna asjadele käsi külge. Siin läheb mulle rohkem korda, milline on rannaäär või inimesed.
Refereeritud artikli täisteksti loe ajakirjast Anne