“Hingerahu on kõik,” ütleb olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi (33) jõulueelses usutluses Arterile. Tal on kolm suurepärast võitu, armastav perekond, toetav abikaasa, väike tütar, kevade hakul sünnib poeg – ja lisaks nüüd ka raamat raskest teest kõige selleni. Jah, Kristina hing on tõesti rahul.
Kristina naudib ta elu emana, perenaisena, abikaasana ja rahva lemmikuna. Jõuluaeg möödub tal trükisooja raamatusse autogramme jagades ja esindusfunktsiooni täites. Ning teist last, oma esimest poega, oodates.
Kristina esimene laps sündis Ameerikas. “Seda ma ise ei valinud, see läks nii. Tahtsin hirmsasti last saada, kui spordist vaheaasta võtsin. Aga see ei õnnestunud – olin nii masenduses, mõtlesin, et tuleb elumuutus teha. Kristjan soovitas Ameerikasse inglise keelt õppima minna. Floridas läks paar nädalat, kui hopsti, olingi lapseootel. Hiljem tekkis mul rasedusaegne diabeet, olin rasedate riskirühmas ja arst ei soovitanud mingil juhul enam lennata. Nii elasingi üheksa kuud Ameerikas, Kristjan lendas pidevalt kahe mandri vahet.”
Ameerika arstiabiga on Kristina rahul. “Olen ülirahul, teenus oli väga hea. Raha, mille välja käisin, oli muidugi hullumeelne, aga asjad läksid nii ja mul ei ole mingit kahetsust. Ameeriklased on niivõrd toredad ja abivalmid. Mind ei häiri see keep-smiling-maailm. Võib-olla olen naiivne, aga mulle meeldib, kui mulle naeratatakse. See käib seal riigis asja juurde. Isegi kassapidajad naeratavad alati. Ma valin Eestis ka neid teenindajaid, kellel on vähegi suunurgad ülespoole.”
“Meil on Floridas tõepoolest koht, kuhu minna – korter, mis on veel panga oma. Ma armastan päikest ja merd. Käisime Floridas tavaliselt kevaditi, sest vajasin pärast hooaja lõppu ja uue algust päikeseenergiat. Mul on sinna minnes alati kaasas pikk nimekiri, mis on aasta jooksul koostatud, mida kõike oleks vaja osta.”