Muusik Ivo Linna (61) on pea kogu elu laval olnud. Rahva lemmikhääleks end läbi aegade laulnud mees tunnistab aga et helisev amet teeb tervisele hea kõrval ka palju halba. “Aastatega olen järjest rohkem hakanud tajuma ruumi, seal kasutatud materjalide mõju tervisele,” toob Linna näite. Kuid näiteid on teisigi.
Laulja töö teeb tervisele nii head kui halba. Hea pool on emotsionaalne laeng, mille saab, kui kõik laabub hästi — publik on hea ja saalis on hea kõla, orkester on vormis ja ise olen vormis. Õnnestunud kontserdist saadud hea tunne võib kesta veel tükk aega pärast kontserti. Samuti on hea olla pärast seda, kui olen mõne loo korralikult linti laulnud.
Aastatega olen järjest rohkem hakanud tajuma ruumi, seal kasutatud materjalide mõju tervisele. Vanasti oli ükskõik, kas laulsin tolmuses või mittetolmuses keskkonnas, nüüd tunnen aga selgelt, kui ruumis on valed materjalid, kui õhus lendleb mingi mikroskoopiline tolm, see hakkab kurgule, ajab köhima.
Kõige hullem on sundventilatsioon. Uutes kontserdisaalides on kõik kipsplaat, loomulikul teel õhk läbi maja ei käi, hingata midagi pole, aga akent lahti teha ei saa. Need euroremonditud majad mõjuvad halvasti. Aknad on tihedad, küttele kulub vähem, aga mikrokliima on väga halb. Mõjud hakkavad ilmnema ehk paarikümne aasta pärast. On eriliselt hea tunne, et Eestis on veel rahvamajasid, mida köetakse puudega, kus on aknad, mis lasevad tuult läbi.
Kindlasti jätab tervisele jälje aastatepikkune töö- ja puhkeaja vaheldumise korrapäratus. Kui ööd ja päevad on tulnud ringi sõita, siis tekivad magamatuse perioodid, kui peas on ainus mõte — saaks ennast ometi kord välja magada! Aga see on ületatav, tulevad mingid vähem töised päevad, siis puhkab välja.
Pidev seismine mõjub põlvedele. Kurgu seisukohast on kõige suuremad vaenlased nohu ja köha. Kui siis peab esinema, siis see on topeltpingutus, aga muidu on oht ka see, et kui järjest tuleb iga päev pikalt esineda ja ei saa ennast välja magada, siis hääl lihtsalt väsib ära.
Regulaarne tervislik toitumine ei tule kõne allagi. Kui oled mingil õhtul pikalt esinenud, tuled öösel Valgast või Võrust, siis on kõht nii tühi, et sööd ka seda, mida bensujaam pakub, peaasi, et saaks midagigi. Ma rämpstoitu eriti ei söö. Pigem võtan šokolaaditahvli, et saaks süsivesikuid, see kosutab paremini.
Esinejate üks komistuskivi on alkohol — peo korraldaja ju pakub. Kõik ei suuda tasuta napsist ära öelda, nii on viina nahka pillimehi läinud küll. Aga ega meie maal see asi nii hull ole, et pakkuja solvub, kui keeldud. Alkohol töö ajal väsitab. Elu on õpetanud, et parem on olla ilma alkoholita.
Allikas: Eesti Töötervishoid nr 2, 2010