Ithaka Maria Rahula (31) on silmipimestavalt kaunis lauljanna, saatejuht ning ka menusaate “Tantsud tähtedega” staarosaleja, kellel energiat rohkem kui mitmel keskmisel eestlasel kokku. Sooloartistina hiljuti albumi “A little wicked” välja andnud Ithaka Maria räägib Gossip.ee-le, kuidas ta seda kõike jõuab ning mis teda enim inspireerib.
Jagate ennast pere, muusika ja tantsusaate vahel. Mis võtab täna lõviosa teie ajast? Kuidas oma aega planeerite – kas olete suur planeerija või jätate asjad rohkem juhuse hooleks?
Teleprojektidega on mul kokkupuuteid olnud, nii et oskasin arvestada, mis mind ajakulu mõttes ees ootab. Praeguseks hetkeks on tahaplaanile jäänud ainult poksitrennid.
Artisti tegevus ja tütre asjad on loomulikult kotrolli all. Käsil on ühisprojekt Ragtime Clubiga. Teeme proove esinemisteks akustilise kavaga ja väike eesmärk on selles võtmes salvestada minu laule ka plaadile. Albumiga saaks asi kasvõi enda jaoks fikseeritud.
Agathe Vega aga on olnud suureks toeks pai ja iseseisva tibuna.
Olete olnud bändide Slobodan River ja Best B4 liige. Peale tütre sündi otsustasite aga soolokarjääri kasuks. Kuidas hindate seda otsust täna – kas sooloartistina on lihtsam või raskem läbi lüüa?
Otsus, esineda oma nimega, tuli lihtsalt sellest, et sisuliselt ei toiminud Slobodan River bändina. Laule kirjutasime põhimõtteliselt koos, aga kuna viis ja sõnad sündisid minu poolt üheaegselt, siis tekkis mul oma lugudega eriline side ja selge visioon lõpp-produkti suhtes. Tomi ja Stigi arvamus oli (on ka praegu!) mulle loomulikult oluline, kuid põhiliselt olen alati usaldanud oma kõrva, maitset, sisetunnet. Nad on lauludega rahul, ent samas bändiliikmetena soovinuks nad võibolla produtseerimisel enam kaasa rääkida. Aga, iga asi on millekski hea: Tomi mängib ühes Eesti populaarseimas bändis klahvi ja Stig juhib Traffikut.
Mis on sooloartistina tegutsemise plussid ja miinused?
Sisuliselt minu jaoks vahet pole. Vastutus populaarsuse või mittepopulaarsuse ees oli alati minul ja olen ka seda jaheda peaga võtnud, st, ajanud oma rida nii, et kõigepealt ise rahule jääksin, siis saan sirge seljaga oma laulud kuulajateni viia. Ühe reaalse plussina võiks ehk välja tuua selle, et minu niigi kirevale nimekomplektile lisandunud slobodan ja jõgi ei aja enam kedagi segadusse. Hästi tavaline oli, et pöörduti minu poole — “kuule slobodan”. Ühes Viljandi bensukas kuulis näiteks produtsent kord kõrvalt, kuidas üks meesterahvas teisele seletas, et täna tuleb kontserdile minna, sest esineb see kift vene plika — Slobodan:)
Millised teie repertuaari kuuluvad lood on teie lemmikud? Miks?
Mul pole kombeks midagi sahtlisse kirjutada. Kui on tunne, et asi ei toimi või ei innusta, unustan viisijupi sealsamas ja edasi arendan ainult asja, mis pakub pinget. Seetõttu on mul ka keeruline antud küsimusele vastata, kuna iga laul on ju minu küljest kukkunud, sündinud mingist kindlast olukorrast inspireerituna. Mul on olnud just niisuguseid laule vaja näiteks toetuseks või maandamiseks. Lemmikud vahetuvad, aga ühed eredamad palad Slobodanilt olid kindlasti Surrounded, mis algselt oli mõeldud kantri võtmes, What a Day ja Fortune-Teller. A Little Wicked albumilt kahtlemata nimilugu, My life ja Heaven on Earth.
Mis teid kõige enam inspireerib?
Elu, armastus, eluarmastus.
Teie abikaasa Tomi Rahula on bändis The Sun klahvpillimängija. Kas olete vahel kaalunud ka kahekesi koos bändi teha?
Kahekesi esinedes või üldse väiksema koosseisuga nn kabineti muusikat mängides kasutan pianist Reinis Kampet. Sama kutt, kes saate Tantsud Tähtedega klipis klaverit mängis ja see on sama bänd, Ragtime Club, kes minu paladest eriti võluvad akustilised versioonid on loonud.
Kuidas sündis teie uus album “A little wicked”?
Konkreetse albumi nimel käis töö 3 aastat. Esiteks on mul mõistev ja toetav tiim, tänu kellele saan oma muusikale pühenduda pingevabalt ja keskenduda loomingule, mitte ärilisele poolele. Teiseks, kuna soovisin nö heast peast koostööd teha legendaarsete produtsentidega väljaspool Eestit — Adam Kviman, Gordon Raphael ja Per Sunding, siis pidime ka arvestama nende graafikutega. Kihvt ja emotsionaalne periood oli. Kohtusin väga karismaatiliste ja tasemel muusikutega.
Carmen Kass ütles ajakirjale Naisteleht antud intervjuus, et modellitöö talle enam üllatusi ja naudingut ei paku, et tööd teeb ta pigem sissetuleku kaalutlustel. Kuidas on lood teiega – kas teie võite öelda, et teie töö on ühtlasi ka teie hobi?
Just nii ma saan öelda, kuigi tegelikult on muusikal minu elus hoopis suurem tähendus kui pelgalt hobi. Laulude kirjutamine on emotsionaalne ja rikastav protsess. Siin toimub areng ja selleks näib ruumi olevat alati, ilmnevad uued mõjutused, tekivad uued kuulajad, nii et see on kirjeldamatult vahva tunne, et muusika on osa minust.
Kas Eesti artistid on pigem vaesed või pigem rikkad? Kas muusik on pigem kunstnik, kes toidab hinge või ärimees, kes kainelt kalkuleerib – või peab olema heas artistis mõlemat?
Minu meelest on eesti artistid küll piisavalt südikad, et teha täpselt niisugust muusikat, mis endale meeldib. Vähemalt mina olen kirjutanud oma laule… Naljaprojektides võib ju vahelduse mõttes osaleda, kui enesehinnang ja identiteet on paigas.
Äriks ma seda nimetada ei saa, sest oma muusikaga äritsema pidanud ma pole. Samas muidugi on vaja luua strateegiaid kasvõi selleks, et leida võimalusi pisimateksi rahvusvahelisteks väljunditeks ja koostööks.
Kas te olete õnnelik? Mis on teie meelest tarvis õnneks?
Minu jaoks seisneb õnn armastuses ja ma olen õnnelik, et mul seda palju jagada, on neid kellele jagada ja on julgust seda vastu võtta.
[ot-gallery url=”gallery/ithaka-maria-gossip-ee-le-oma-muusikaga-%c3%a4ritsema-pidanud-ma-pole”]