Kanal 2 tähtreporter ja vandeadvokaat Indrek Leppiku abikaasa Elo Mõttus-Leppik rabas tööd kuni viimaste raseduskuudeni, nüüd aga naudib täiesti uut rolli Liisi emana. Elo paljastab ka, et tema ja Indreku ühine India reis muutis palju tema elu: “Sealt edasi enam palju ei läinud, kui me kokku elama asusime.”
Olid emaks saamisest juba ammu unistanud?
Tegelikult mitte. Aga kõik tuli nii õigel ajal. Last tahad ju saada ikkagi siis, kui sul on kõik selleks valmis. Ma ei mõtle siinjuures midagi materiaalset.
Kuulatasid bioloogilise kella tiksumist?
Tiksub ta või? (Naerab.) Ei. See sõltub ju sellest, kas sul on elukaaslane, kellega tahad last saada. Et sul on turvaline keskkond olemas, kuhu teda sünnitada, et ta tunnetaks, et on siia maailma väga-väga tahetud. Mitte nii, et nüüd kiiresti tuleb laps valmis teha. Nüüd oligi see hetk, kus ma tundsin, et jah, just praegu ja just temaga.
Oled hariduselt psühholoog. Kehtis ka sinu puhul vana tõde, et naine valib mehe alateadlikult, pidades silmas just kõige väärilisemat kandidaati soojätkamiseks?
Ma sain Indrekuga tuttavaks tööd tehes. Tegin tööd ja ei mõelnud sel hetkel, et temast võiks minu lapse isa saada. Tormasin tema juurde, kiiruga nagu ajakirjanikud alati, kell oli juba neli läbi ja kell seitse pidi asi eetris olema. Keeruline teema ka, oli seotud riigi vastu kohtusse minevate ärimeestega.
Indrek nüüd naerab, et ta vastas mu arvukatele küsimustele umbes kümme minutit, aga eetrisse läks vaid kolm lauset. Et istus õhtul televiisori ette ja ootas huviga, et nüüd tuleb tema personaal-show, aga säh sulle – prääks-prääks, kolm lauset, kui sedagi, ja oligi tema etteaste lõppenud. Aga nii see televisioon ju käibki. Päev hiljem kohtusime ühel seltskonnaüritusel täiesti juhuslikult. Ta tuli mulle ütlema, et ah, ainult kolm lauset… Aga nii me rääkima jäime ja siiamaani räägime. Oli oktoober, pärast üritust jalutasime koos minu koduukse juurde ja tema läks oma koju.
Klassika, eks ole?
Jah. Ja siis arenesid asjad edasi. Juba kolm nädalat hiljem sõitsime koos Indiasse, kuhu reisida on juba lapsest saati olnud üks mu elu-unistusi. Eks siin mängib rolli ka mu perekonna taust, ajakirjanikust ema Anne Grünberg-Mattheus ja heliloojast onu Sven Grünberg, oleme õega budistliku ilmavaate keskel üles kasvanud. See reis Indiasse – vastselt armunutena – tõi selguse. Sealt edasi enam palju ei läinud, kui me kokku elama asusime. Kas ma aga Indrekut soojätkamise kandist vaatasin, raske vastata. Alateadlikult jah, naine vaatab nii. Aga teadlikult ma kindlasti ei otsinud oma lastele isa. Ma olin armunud ja ise sellest mehest huvitatud.
Refereeritud artikli täisteksti loe Elu24-st