Samal aastal Eesti krooniga tuli lavakast Draamateatrisse Merle Palmiste. Koos euroga jõuab Merle neljakümnendatesse. “Kõige magusam aeg küpsete põnevate naiste mängimiseks,” räägib Merle Palmiste ajakirjale Kroonika.
Rublaajal läksid ilusad ja andekad näitlejannad tihti lavastajatele mehele. See oli siis ka parim võimalus karjääriks. Krooni tuleku aastal teatrikooli lõpetanud Merle Palmistest (saab täna, 1. novembril 40) sai esimene eesti näitlejanna, kes seda Stanislavski koolkonna traditsiooni eiras ning keda seostatakse varakate meeste ja glamuurse eluga. Nagu see Lääne diivade puhul käinud.
Palmiste täitis seni tühjana seisnud koha. Meediahuvi on toitnud tema kokku-lahku-suhted nii kurikuulsa Alex Lepajõe kui ka Aivar Hundiga. Draamateatri elupõlise piletööri sõnul on Palmistele saadetud lavale kõige suuremad roosikimbud teatri ajaloos. Nii mõnigi tema kleit maksvat terve näitleja kuupalga, jne…
Oma põlvkonna näitlejanna võrdkuju ise naerab selle jutu peale laialt: “Jah, eks ole — mis see Palmiste elu muud on kui üks fa-fa-faa ja fi-fa-faa!”
Kummati pole see kahjustanud (ka mitte kunstiinimeste silmis) Palmiste mainet hea ja mitmekülgse näitlejana. Nii nagu ta valdab kõiki teatrižanre, valitseb ta mänge mis tahes meelelahutuses, reklaamis ja meedias. Temaga kokku puutunud inimesed tõdevad ja kiidavad, et Merle on väärikam, iseseisvam ja sõltumatum nii mõnestki intriige punuvast “intellektuaalsest näitlejannast”. Ja vaimukam.
Mida aeg edasi, seda kiiremini kaovad üha uued noored näitlejad unustusse. Merle on püsinud vankumatult tipus kakskümmend aastat. Tema näide näib kinnitavat: teatris jäävad ellu need, kes õiget distantsi hoiavad. Kui ühes teatri liivakastis liiga lähedaseks saad, siis järgmises mängus võib see sulle saatuslikuks saada. “Mis mul viga väärikas olla — mul on teatris tööga vedanud,” ütleb Merle lihtsalt. “Susima hakkavad näitlejad siis, kui neil tööd pole…”
Ajad korduvad. Hiljuti käis ka Kroonikast läbi uudis, et üks meie noor näitlejanna on pannud leivad ühte kappi meie kõige edukama filmirežissööriga. Merle naerab: “Kui vanaks jään ja enam muidu hakkama ei saa, siis võib-olla hangin mina ka endale koju ühe tegusa produtsendinässaka.”
Seni on tal õnnestunud hoida oma (teatri)töö ja elu lahus. “Mul on olnud kõigi lavastajatega hea klapp, ilma et me jagaksime ka ühist “köögielu” põhimõttel, et mina praen sulle kodus maitsvaid kotlette, aga sina annad mulle teatris rolle.