“Mis see on, mis aastaid, võib-olla aastakümneid välismaal elanud inimese tagasi toob? Raha? Ainult osaliselt. Missioonitunne? Võimalik. Uudishimu? Kindlasti,” kirjutab Rain Kooli Delfi arvamusrubriigis.

“Minul on viimase kolme aasta jooksul palju küsitud, miks ma tagasi tulin. Oli mul ju 16 aastat Soomes elatud, tähtajatu tööleping soliidses ajakirjanduskontsernis, korter ja lapsed kohalikus koolis. Elu oleks lihtne, kui lihtsatele küsimustele oleks alati lihtsaid vastuseid.”

“Kõige parem oleks vastata nii, nagu asi oli. Eestlannast abikaasa hakkas tundma üha vastupandamatumat tungi teha tööd, mis hingelähedane, kuid mille tegemist Soomes takistas keelebarjäär. Tema oli minu pärast omal ajal loobunud elust Eestis. Leidsin, et aus oleks vastuteene teha.”

“Kuid ükski tagasipöördumine ei ole nii lihtne ja selge, nagu alguses paistab. Mul oli Soomes töö ja positsioon, millele mul midagi ette heita ei olnud. Eestis, nagu mulle tundus, ei oodanud mind keegi. Siiski ei olnud kindel töökoht see, mis oleks Soome jäämise otsustanud. Ma olin töötanud selleks hetkeks ajakirjanikuna 15 aastat, proovinud ära kõik erinevad töökohad reporterist toimetuse juhini ning kui ma poleks just kandideerinud mõne päevalehe peatoimetajaks, hakkas maastik juba kaardistatud olema.”

“Enda vastu läbini ausaks jäädes pean ütlema, et kui abikaasale osutatud vastuteenet mitte arvestada, osutus minu jaoks kõige määravamaks teguriks Eestisse tagasitulekut kaaludes… lihtne uudishimu. Raha, laste kasvuümbrus, idealistlik soov ühiskonda parandada – need kõik rääkisid ja räägivad ka praeguste kogemuste põhjal pigem mujale jäämise kasuks.”

“Siia tulin ma puhtast põnevusest. Kahetseda? Mul pole kombeks.”

 

Refereeritud artikli täisteksti loe Delfist