“Mulle meeldib teha elus asju tagurpidi,” ütleb Epp Maria Kokamägi (51), kes talvitub Haapsalus ja töötab kõige kibedamalt suveajal Sepamaal.
“Teadsin lapsest peale, et saan kunstnikuks, sest nii suur soov oli olla isa ja ema moodi. Kui muidu võin oma loomus olla üsna järeleandlik, siis selles kindlas teadmises väljendub mu enesekindlus – tean, milline on minu tee!” Omajagu aitasid sellele veendumusele kaasa ka väiksena isa Luulik Kokamägi ateljees kunstihoones veedetud tunnid ja lapse jaoks vaimustava maailma nägemine telemajas, kus töötas teatrikunstnikust ema Imbi Lind. “See oli nii põnev, nägin saadete salvestamist ja pärast jälgisin õhinaga televiisorist, kuidas see ekraanil välja kukkus.”
Nutika eneseturundajana on kunstniku graafik päris tihe, arvestades, et omanimelise galerii ja maalimise kõrvale jagub ka tellimustöid. Vastupidi arvamusele ei kammitse need Epp Maria sõnul sugugi, vaid juhivad hoopis teistele radadele ja panevad uue nurga alt lähenema. Epp Maria on lõuendile jäädvustanud paljude Eesti kultuuritegelaste portreesid. Aga ka galeriisse peab olema pidevalt midagi uut välja panna. Epp Maria galerii on hingega loodud kunstitöö omaette, mis kannab endas nende pere väärtusi ja on andnud võimaluse oma loomingu vabaks väljendamiseks kõigile pereliikmetele alustades maalivast emast ja lõpetades fotografeeriva pojaga.
“Oma galerii saigi loodud puhtpraktilisest vajadusest sõltumatult oma töid eksponeerida. Minu tarve luua on meeletult suur ja tahan seda ka vaatajatega jagada. Igal aastaajal on mul uue kollektsiooni näitus,” räägib Epp Maria.
“Minu jaoks pole töö ja elu lahus. Kõik need asjad, mida maalin, tulevad ise minu juurde kas muusika või mõne igapäevase olukorra näol. Muusika on mulle loomiseks oluline, aidates viia õigele lainele.” Nõtkeid naisfiguure maalib Epp Maria peamiselt seepärast, et tunneb naist ja tema füüsist kõige paremini. “Mees on minu jaoks ikka veel suur müsteerium,” kinnitab ta. Oma peas loodud figuure on ta sageli hiljem tänaval kohanud. “Ju nad siis on ka päriselt olemas!”
Refereeritud artikli täisteksti loe ajakirjast Tervis Pluss