“Mäletan, et kui ma olin 11-12aastane ja vantsisin, koolikott seljas, bussijaama, siis kahmas üks mütakas purjus mees mul käest kinni ja hakkas teelt kõrvale vedama. Ta oli aga nii purujommis, et lahti ma tema käest rabelesin,” kirjutab Marilin Vikat ajakirja Kroonika juhtkirjas.
“Lidusin elu eest, kuni enam ei jaksanud. See oli ehmatav, hirmus ja häbistav, sest eks juba toona oli mulle selge, et võpsikusse ei tirita doominot mängima. Lükkasin need kabuhirmu hetked sügavale unustatud asjade alla peitu ega tahtnud sellest ka kellelegi rääkida.”
“See aastatetagune intsident tuli mulle meelde intervjuul Carmen Pritson-Tammega, kui ta avaldas arvamust, et pea kõik naisterahvad on vähemalt korra elus silmitsi seisnud kellegi jõuliste püüdlustega maksku mis maksab seks ära teha. See väide pole sugugi uskumatu. Suvalisse kohta vantsima ja pidu panema minna on ääretu lollus, sest vaevalt sind poriloikudega palistatud teel prints valge Ferrariga päästma tuleb.”
“Eesti inimestesse on vähe sisse kasvanud südikust teise kaitseks välja astuda. Isegi lapsi kaitsma palgatud inimesed peidavad pea liiva alla. Mind hämmastas hiljuti Carmenini jõudnud juhtum, kus kohus määras viie-aastase lapse hooldusõiguse isale, keda pool aastat varem samas kohtumajas oli süüdistatud laste seksuaalses ärakasutamises.”
“Kõige hullem, kui laste viletsat ja vääritut olukorda teadvad või aimavad inimesed hoiavad suu lukus säilitamaks oma häirimatust. Kui isiklikult ei ole tahtmist teiste probleemidega tegelda, siis andke juhtunust sinna teada, kus nendega tegelda osatakse ja tahetakse. Ja pedofiilid andke üles hetkegi kaotamata! Sest kui suur inimene ei julge, siis lapsed ammugi mitte.”
“Rahva omakaitse algab osavõtlikkusest, ja ehk on ainult sel juhul õigust loota, et kellelegi teisele lähevad ka sinu mured korda.”