“Lõplikult ei saa mitte kunagi aru, kes su kõrval on. On ta mõrvar või täiesti tavaline normaalne inimene, sõber? Seda ei ole võimalik kindlaks teha mingi pilgu või riietuse järgi,” räägib kokk Anni Arro ajakirjale Naised.
“Ma pole veel näinud Vjatšeslavi pilte,” ütleb Anni. “Äkki on ta ka minu juures kokk olnud, sest köökides on kaader ju hästi voolav ja sealt käib läbi igasuguseid inimesi? Olen ka ise pidanud pettuma inimestes, kes on minu alluvuses töötanud. Nad pole küll mõrvariks osutunud, aga hiljem on välja tulnud luukeresid, mis on pannud mind inimesi vallandama.”
“Ei taha nendega enam mingit kokkupuudet. Aga sa ju ei kontrolli alati tausta, ei lähe politseisse, kui saad kellegiga tuttavaks või võtad ta tööle. Kui on kiirest kokka vaja ja kandidaat tundub tubli inimene, siis võtad ta tööle ja sel hetkel ei huvita kedagi, et äkki on ta kurikamõrvar. Kellegile pole näkku kirjutatud “mõrtsukas”. Kena välimus ei ütle mitte midagi.”