Tule mu juurde, kui õitseb aed, laulis Hedvig Hanson (34) siis, kui tal oma aeda veel polnudki. Nüüdseks on tal aed, kus tärkab äsjakülvatud muru ning kus pisipoeg vankris päevaund magab. Kutsuja juurde on tuldud õige mitmekesi.
“See on ilus laul,” on Hedvig nõus ja lisab: “Aia õitsemine on ju sümboolne, see ei pea tähendama ainult kevadet. Vaid ka seda, et hing on lahti ja valmis vastu võtma.”
Hedvigi ja muusik Andre Maakeri (29) Kiriku talu õuel ripub kahe kõrge vahtrapuu vahel võrkkiik, kuuri juures ja puudetukas hakkab silma lapsekiik. Tuppagi, aampalgi külge on üks selline kinnitatud. Heia-heia, lase kiike käia, laulis Hedvig mõni nädal tagasi kontserdil sugestiivselt üht vana rahvalaulu, tasa käega hoogu andes.
Praegu kiikujaid pole, Hedvig on pisikese Danieliga (1,4) üksi kodus, sest Andre on Vilsandi saarel Jaan Tätte plaati salvestamas ning Holger (4) Tõrvas vanaema Novella hoida.
Seda, et siin külas on maja müüa, kuulsid Hedvig ja Andre Karksi-Nuia kirikuõpetajalt. Ja Hedvigi meelest Eestimaal ilusamat kohta polegi. Ta tõstab Danieli lapsevankrisse ning me jalutame rohtunud pargiteel kiriku varemeist mööda alla järvede juurde, pea kohal tiirutavad pääsukesed. “Minu jaoks tähendabki suvi pääsukeste vidinat ja järve lõhna,” ütleb Hedvig ning kinnitab, et järvevesi maitseb siin kui külm uhhaa.
Sel suvel saab neil Tõrvast Tuhalaande kolimisest aasta täis. “Esimene talv oli lihtsalt võrratu! See tunne, et tood puid ja paned ahju küdema, on nii õdus ja soe. Oma kodu tunne on maailma parim tunne,” ütleb Hedvig mõnuga.
Muidugi oli uues kohas kohanemise ees ka väike hirm. Seepärast liigutas lauljat sügavalt see, kui külanaised tulid ta sünnipäeval nende Viljandi kontserdile, kaasas omaküpsetatud tort.
Refereeritud artikli täisteksti loe ajakirjast Eesti Naine