OHMYGOSSIP – Räppar TOMM¥ €A$H riputas enda 846 000 jälgijaga Insta kontole üles tuleval nädalal toimuma pidanud ürituse promo, mis paistis silma erakordselt paljastava reklaampildiga. Cash, kes on ka varem omanäoliste ja julgete postitustega silma paistnud, keeras sel korral vinti veelgi juurde. Nimelt ajas Tommy Cash pildil asju diivanil oleva kolme peaga naisega.
Pildil olev modell on aga reklaamfotost shokeeritud ning kutsus fänne oa Instagrammi story´s postitust raporteerima. “Me ei leppinud kokku, et see nii paljastav oleks,” põhjendas ta. Enda sõnul oli ta foto lasknud teha tasuta ning austusest Cashi vastu. “Kui foto juba üleval on, oleks artistist viisakas maksta. Mõnisada [eurot] ei peaks suurt midagi olema, kui sa oled üks jälgitumatest artistidest Eestis. Tunnen end halvasti, et austasin sind kunagi.,” arutles 20-aastane modell.
Räppar pole meediaväljaannetes omapoolset selgitust veel jaganud, pilt on aga tänaseks kontolt eemaldatud.
Foto: Kuvatõmmis (Instagram/kastekann)
Kes on aga kaunis modell Laureen Tamm, kelle pilt Tommyt nõnda inspireeris, et ei suutnud seda postitamata jätta, olgugi siis, et modelli enda loata?
Siin väike tutvustus Laureen Tammest tema enda sõnade läbi intervjuus Teeviit.ee´le
Minu nimi on Laureen Tamm, olen 20 aastat vana ja olen siin, et rääkida oma teekonnast endaga tänaseni ning praegustest tegemisest. Oma vaba aega sisustan ma postil tantsimise, laulmise ja tarot kaartide lugemisega. Osa päevast pühendan kassiga mängimisele, tihti jään köögis vahele küpsetamisega ja loomulikult peesitan teleka ees vaadates Netflix´i. Üheks all-time lemmikuks on seriaal “FRIENDS”, ja olen seda juba pisikesest saati jälginud. Hiljutised lemmikud on aga “Teenage Bounty Hunter”, “Breaking Bad” ja “Chilling Adventures Of Sabrina”. Raamatuid loen ma tegelikult üldiselt hoopis inglise keeles, sest ka oma mõtetes räägin ma endaga selles keeles. Nooremana elasin kolm aastat Saksamaal ja ühe aasta Inglismaal ning mõlemas riigis oli mu kool rahvusvaheline (st. suhtlus ja õppekava oli inglise keeles) ja seetõttu mõtlen ma ka inglise keeles. 15-aastaselt soovitas õde mulle raamatut nimega “The Kite Runner” ning sellest ajast saadik ei ole ühtegi sarnast raamatut avastanud, mis oleks nii kaunilt kirjutatud ent nii traagilise looga.
Oma elu natuke sügavamalt juureldes on mul üldiselt emotsionaalselt üsna raske teekond olnud. Olen mõnevõrra üllatunud ent meeletult uhke enda üle, et olen tänase päevani jõudnud. Kui olin umbes 14-15 aastane diagnoositi mul kliiniline depressioon ja see oli minu jaoks ühtaegu masendav kui ka positiivne uudis. Enne seda olin aktsepteerinud oma negatiivset mõtteviisi kui iseloomujoont, sest ei soovinud endale ise seda diagnoosi määrata. Depressioonini viis mind arvatavasti varajane iseseisvus, kooli- ja küberkiusamine ja mitmed korrad seksuaalset väärkohtlemist. Kiusamised on olnud mingil määral paratamatud ning iseseisvas toimetamises ei süüdista ma oma vanemaid. Olen pigem alati tundnud, et saan kõigega ise hakkama ning küsin abi vaid äärmisel juhul. Ilmselt viis iseseisvalt toimetamine mind ka tundeni, et mina ise olen süüdi, et mõningad väärkohtlemised minu elus aset leidsid. Suureks abiks rasketel aegadel on mu vanemad, kes julgustavad mind psühholoogi ja nõustajate juures käima ning paljud sõbrad ja sõbrannad, kes toovad mind maa peale tagasi, näidates mulle, et ma ei ole selles maailmas üksi. On olnud palju hetki kui tunnen, et keegi ei mõista mind olenemata sellest kui palju teistele oma olukorda seletada proovin. Nendel hetkedel inspireerib ja abistab mind rännaku jätkamisega kindlasti loodus ning meelte tunnetamine.