“Me ei saa lõpmatult kasvada. Piletimüük on piiratud,”  tunnistab Viljandi folgi peakorraldaja Ando Kiviberg, et hoiab jõuga festivali laienemist tagasi. “Me tahame kvaliteedis kasvada. Me tõstame natuke pileti hinda, et käia hinnatõusuga kaasas, et oma kulusid katta. Meie eesmärk ei ole ajada kokku võimalikult suurt kasumirulli, vaid teha hea festival ja mitte jääda võlgu. Möödunud aastal jäi festival 300 000 krooniga plussi.”

“1993 oli umbes 200 pileti-ostu,” meenutab Viljandi folgi peakorraldaja Ando Kiviberg pärimusmuusika festivali algust. Nüüd juba aastaid sõbrad enam ei helista Kivibergile, et: “Anna festivali käepaelu!” Mõned pool-tuttavad ikka uurivad suve edenedes, kas saab osta. “Ja ma ütlen, et kahjuks ei saa osta, mis otsas, see otsas,” rääkis Kiviberg eelmisel neljapäeval vaikses vilutuulises Viljandis.

Esimene ühepäevane Viljandi folk toimus 15. mail 1993. Mis aastal saabus ehmatus – niisuguse mastaabiga peonädal on folgist välja kasvanud?!
1994. aastal, kui me tegime esimest korda kolmepäevase festivali, siis oli sellega kõvasti rapsimist. See oli esimene kord, kui me julgesime teha üleriigilist reklaami: käisime mööda erinevate ajakirjandusväljaannete pealikke, et inimesi kohale saada. Ja kui siis lahti läks – kui ma nägin neid inimhulki, juba tegelikult siis… Meenutame: 1994, 1995 olid meil kontserdid ju tegelikult tasuta, ja rahvast oli tõesti ootamatult palju.

Mis värk Viljandi folgil selle laupäevase sajuga on? On see lihtsalt see meteoroloogiline paratamatus – et kui sul on mingi ettevõtmine juuli viimasel dekaadil, siis kindlasti üks päev peab sadama?
Ma arvan, et see läks lahti 1996. aastal, kui festivali esimesel päeval tuli kõigepealt rahet. Lihtsalt. Avamise hetkel – kõik päike paistis, järsku tuli metsa tagant pilv ja siis tulid maha raheterad. Siis Celia Roose laulis ilma ilusaks tagasi.

Ja siis – ma tõesti ei mäleta, kas see oli päev hiljem ehk reedel, või laupäeval – kui tuli sihuke sahmakas – lihtsalt korraks, hästi kiirelt, äkiline – nii et pahkluudeni oli vesi. Mõtlesime, et mis nüüd saab, et kõik lähevad Viljandist minema, festival jääb pooleli. Aga vastupidi – see ajas inimesed täiesti pööraseks. Enamik oli noored, onju…märsid visati nurka… ja kukuti üksteist pritsima, vee sees jooksma, tantsima, kargama… Ja edaspidi juba nõuti, et Kaevumäe lava ees peab olema loik, sest seal on hea sees karata. Ja tõesti – sellest ajast saati… paar festivali vist on olnud, kus ei ole tilkagi sadanud. Aga siis ollakse ka väga pettunud.