“Mul emotsioonid tõusevad sellistel hetkedel nii, et silme eest läheb mustaks!” põrutab Marje Hansar küsimuse peale, kas naine peab olema igavesti noor ja igavesti beib. “Kui oled alla 30, pead sa olema kas ülim tibi või malbe kodukana, ja üle kolmekümnesena ei tohiks sind nagu olemaski enam olla!”
“Tegelikult on ju vastupidi. Kes on meil kõige rohkem vormist väljas? Pealt kolmekümnesed mehed! Nende jaoks pole oluline enda eest hoolitseda, sest nemad on ju mehed. Ainuüksi sellega on neil kõik tagatud,” räägib Marje ajakirjale Naised.
“Seda, et naine peab olema ühtaegu nii vormis kui ka edukas, ei pea ma mitte stereotüübiks, see lihtsalt on nii. Sa pead.” Šovinistliku ühiskonna üheks näiteks peab Marje seda, kui presidendi vastuvõtul on mehed koos abikaasade või kaaslastega, kelle nime ei peeta vajalikuks välja öelda. “Mind ajab see marru! Mis mõttes!” pärib ta. “Sel aastal oli esimene kord, kui naiste kohta öeldi ka nimed, nad polnud enam aksessuaarid. Seltskonnas on see nii tavaline, et mees räägib “minu naine siin,” endal seisab naine kõrval. Mis mõttes minu naine? Minu. Minu. Minu! Keegi ei ole ju kellegi omand!”
Tegelikult pole Marje mingi feminist või sinisukk ja mehed talle meeldivad. Mitte üksnes selle pärast, et juba 17ndat aastat teeb ta Eesti suurimat ja kindlalt märgilise tähenduse poolest mehekeskset festivali Õllesummer. “Mu tütar elab ja õpib Itaalias, seal on ühiskond veelgi mehekesksem,” pole Marje loomuses kurta. “Lugupidamist võiks meestel ainult naiste suhtes rohkem olla.”