Soome ilublogija Saara Sarvas loobus ilust ja blogimisest: kas elu on tõesti nii mõttetu, et seda rikkuda võhivõõrastelt inimestelt otsitud tunnustusega?

Saara otsis oma välimusega veebist tunnustust. Ja see tunnustus tuli: teda peeti ilusaks. Oma esimese pildi oli ta veebi laadinud 13-aastaselt. Koolis narriti teda paksuks, aga pildi peal paistis ta ilus. Sellest tekkis hirm – mis siis, kui inimesed teda päriselus näevad. Kas nad mõtlevad, et ta on paks ja kole?

Nüüd on Saara 28-aastane meikar, juuksur ja YleX raadiojaama endine saatejuht. Paljud teavad teda blogide järgi. Tema ilublogil oli ligi 100 000 lugejat kuus ja trenniblogil 20 000.

Nüüd teeb Sarvas koostööd Yle projektiga Vaakakapina, mis räägib salenemisest ja mille hüüdlause on „Lõpeta salenemine, hakka elama”. Vaakakapina julgustab suhtuma oma kehasse vabalt ja positiivselt, ükskõik milline see ka poleks. Nüüd mõtiskleb Saara, kas elu on tõesti nii mõttetu, et seda rikkuda võhivõõrastelt inimestelt otsitud tunnustusega.

Saara on oma elus olnud nii piitspeenike kui ka ülekaaluline. Kummalgi juhul pole ta oma välimusega rahul olnud. Ta imestab, kui palju on tal kulunud aega ja vaeva selleks, et näha välja selline, nagu modellid reklaampiltidel. Tal on olnud söömishäired ja ta on end näljutanud. Kaal tuli kiiresti alla kümme kilo ja siis uuesti tagasi. Nii kordus üha uuesti ja uuesti. Nüüd on ta otsustanud, et enam kaalust alla ei võta. Tema väitel muudab allavõtmine inimese õnnetuks, aga mitte saledaks. Välimusega seotud pingetele selja pööramine on muutnud naise vabamaks ja julgemaks. Seda sõnumit tahab ta nüüd jagada teistelegi.

Naise trenniblogi nimi oli Tore elu, kuigi elu seda tegelikult polnud. Ta alustas oma trenniblogi 2012. aastal, kui oli hakanud alla võtma. Ta kaldus äärmusest äärmusesse: kas ei teinud üldse trenni või siis rabeles kuus korda nädalas, sellele lisaks hommikujooks. Polnud ime, et ta ei suutnud oma dieeti pidada. Ühel hetkel ta enam endast pilte ei avaldanud, kuna ei tahtnud välja paista paks. Trennipostistuste asemele tulid retseptid ja muusikasoovitused. Siis läks blogi kinni.

Ilublogi suhtes valdavad teda kahetised tunded. Meiginippe jagades püüdis ta edastada sõnumit, et igaüks võib olla selline nagu on ja näha välja nagu ise tahab. Enda kohta ta aga nii ei arvanud, et võib olla selline nagu on. Ta ise tundis end paksuna. Niisamuti kiitis ta blogis firmasid, mille maailmavaadet ei jaganud. Firmade reklaamid edastavad vaid stereotüüpset ilu. Ta lõpetas ka ilublogimise. Tagantjärele tunnistab ta, et ta blogis oma elu ei ilustanud. Ta tahtis olla aus, aga ta ei saanud olla aus enda vastu.

Blogimise asemel läks ta ravile söömishäiretega tegelevasse kliinikusse. Seal sai ta teada, et nii mõnigi paks inimene sööb tegelikult liiga vähe. Kui piirata oma toitumist 1200 kaloriga päevas, siis tuleb vahetevahel toitu sisse ahmida. Pärast seda alandatakse toitumist 1000 kalorini päevas, millele järgneb veel suurem ahmimine ja siis 800 kalorini, mis toob kaasa veelgi suurema ahmimise.

Üks tähtsamaid avastusi oli teraapias see, et inimene ei pea oma elus tegelikult midagi tegema. Inimene ei pea omale ise tühja-tähja pärast puure ehitama. Välimusega seotud pingetele võib samuti selja pöörata.

Saara arvates tahab nii mõnigi inimene hea välja näha ise aru saamata, mida see üldse tähendab. Kui hakkad asja üle mõtlema, siis üllatud. Tihtipeale tähendab see ihaldatav ilu seda, et oleksid nö pandav, ehk seksuaalselt atraktiivne. Paljud panevad endast veebi üles pilte nagu indlevad loomad, kes otsivad paljunemiseks paarilist. Sellest on kujunenud teatud stereotüübid: naistel ja neidudel peavad olema suured silmad, kõrged põsesarnad ja punased huuled. Keha peab olema sale, aga naiselik.

Sellist eesmärki seades kaotavad tegelikult kõik. Kannatavad need, kes ei suuda saavutada sellist välimust. Aga õnnetud on ka need, kes näevad head välja, sest ilu on asi, mis võib alati kaduda. Ja kas saab ilus inimene olla õnnelik, kui kusagil on alati keegi, kes on veel ilusam.

Ilu jahtimine on kujunenud omamoodi tippspordiks, mille eripära on see, et finišisse keegi kunagi ei jõua. Või mis üldse on finiš? Kas see, et mõni võõras inimene peab sind ilusaks või et sulle tikuvad ligi inimesed, kellest sa huvitatud pole?

Miks siis üldse olla ilus? Väidetavalt näitavad uuringud, mille järgi läheb ilusatel inimestel paremini tööalaselt ja neile määratakse väiksemaid karistusi. Inimesed peavad ilusaid teistest paremateks. Ent sellel on oma varjukülg – traditsioonilisest iluideaalist väljapoole jääb palju inimesi, kelle võimed jäävad kasutamata. Saara arvates ei peaks see nii olema. Ilu võib olla väga mitmekesine, nagu loodus, mida ei saa jagada ilusaks ja koledaks. Kõik inimesed on ilusad, vaatamata sellele, mis nad endast arvavad – on need peened huuled või suured kõrvad.

Nüüd paneb Saara endast Instagrami üles pilte, kus tal pole üldse meiki. Mõni kord leiab ta end mõttelt, et see pole hea pilt. Tegelikkuses pole mingit vahet. Need, kes temast lugu peavad, nende jaoks on ta ilus ka ilma meigita. Võõraste inimeste jaoks ei pea ta vajalikuks end ehtida, kuna nad ei mõjuta tema elu mingilgi määral.

Selfide koha pealt arvab Saara, et neil pole häda midagi, aga selle asemel, et panna pilte oma väljanähemisest, võiks panna rohkem pilte oma tegevustest. Naine käib teraapias edasi, sööb viis korda päevas tavalist toitu, kaasa arvatud juustuburkse. Ta sõi neid varemgi, aga siis pidi mitu päeva paastuma. Naine on hakanud tegelema vibulaskmisega. Ka see on vabastav, sest varem pidi ta tegelema aladega, kus võimalikult palju kaloreid kaotas.

Kehapositiivsust on kritiseeritud, et see justkui õigustab suurt kehakaalu. Ülekaal on samas terviserisk. Samas pole ka varasemad meetodid mingit tulemust andnud, sest kehakaalu püsivalt alandada suudab vaid 5% inimestest. Terviseriske on muidki, aga neist eriti ei räägita, kuna need ei paista nii kergesti välja. Paksusest räägitakse kogu aeg, aga keegi ei kiru suitsetajaid või neid, kes praevad end päikse käes ilma kaitsekreemita. Selle asemel, et inimesi tagant ajada oleks palju lihtsam lahendus see, kui inimestel lastakse olla nemad ise – sellised nagu nad on. Paar aastat tagasi värvis Saara oma juuksed siniseks – see oli üle pika aja esimene asi, kus ta sai olla tema ise. Nüüd teeb ta juuksurina oma klientidele värvilisi soenguid, mis meenutavad My Pony hobuselakka.

Allikas: Saara Sarvas (Instagram/@saapra)

Loe kõiki NordenBladet´i “Soome uudised & info” rubriigi artikleid SIIT