Üks Eesti parimaid näitlejaid Lembit Ulfsak(62) elab Kakumäel koos naise ja koeraga. Lapsed elavad juba omaette. “Müügimehe surm”, “Kajakas”, “Eesti matus”,“Lõputu kohvijoomine” ja veel paljud teised praegu mängukavas olevad rollid tõestavad näitleja kõrgvormi.

Mida abikaasa teeb?
Abikaasa Epp töötab kindlustuse alal, on ühes kindlustusseltsis reisikindlustuse osakonna juhataja. Ta on pärit ajakirjanike perest, tema ema Käthe Kits töötas kunagi Silueti peatoimetajana, isa oli ajakirjanik Malev Kits.

Mida teevad teie lapsed?
Juhan (34), poeg esimesest abielust, on Von Krahli teatri näitleja, tema tütar Niina on 10-aastane. Vanem tütar Maria (28) on ajakirjanik, abielus, tema poeg Rio saab varsti aastaseks. Noorem tütar Johanna (22) lõpetab kunstiakadeemia teist kursust.

Elasite lapsena algul Tallinnas?
Jah, enne kooli elasin ma Draamateatrist saja meetri kaugusel, Müürivahe tänaval kino Sõpruse kõrval. Tookord Sõprust ehitati, olen selle ehitamist algusest lõpuni pealt näinud. Mängisin sealsamas muusikakooli hoovis. Kuna aga isa suunati Räpinasse, läksime sinna terve perega. Räpinas lõpetasin ma seitsmeklassilise kooli. Sain hiljuti Tartus etendusepäeval kokku oma esimese klassi õpetajaga, kes oli minu elukäiku jälginud ja keda ma ei olnud näinud üle viiekümne aasta.

Kus te keskkoolis käisite?
Tallinna 7. keskkoolis. Mul kuidagi õnnestus see kool ära lõpetada. Millegagi ma silma ei torganud, erilisi andeid mul ei olnud. Kool on mulle üsnagi ebameeldiv meenutus. Ma olin nii lapsik, et ma ei osanud endast midagi arvata. Aga kuna ma samal ajal sattusin juhuslikult Tombi-nimelisse rahvateatrisse Leo Kalmeti juurde, siis edasine tee kujunes nagu iseenesest. Ja siin ma siis nüüd olen.

Õppisite lavakunstikateedri neljandas lennus. Kuidas te lavakasse õppima sattusite?
Lavakasse ma sattusin kuidagi väga loomulikku teed pidi. Leo Kalmet, kes oli rahvateatris minu näitejuht, ütles, et ma pean minema. Selgus, et ta on seal koolis õppejõud ka. Kuna ta käskis mul sinna eksamitele minna, siis ma läksin, sest ühtegi teist plaani ei olnud. Mul olid kehvad hinded ja pea ei jaganud. Aga siis ma sain mürinal sinna kooli sisse. Elu kauneim aeg oli lavakas.

Millised olid teie suhted oma õpetaja ja kateedrijuhataja Pansoga?
Ma väga kartsin teda, minu meelest oli ta midagi ebamaist. Kui ma nüüd lugesin ta päevikuid, siis mõtlesin, et kui ma oleksin saanud neid õppimise ajal lugeda, oleksin temaga palju rohkem suhelnud. Meie kursusel tekkisid täpselt samasugused igatsused ja mõtted nagu Pansol – et teater peaks natuke teistsugune olema ja et teatrisisene elu hakkab juba natuke teatrit segama. Täpselt sama oli meie ajal, kui hakkas juba aktiivselt tegutsema kolmandas lennus õppinud Jaan Tooming.

Olete kusagil öelnud, et teater ei ole kõige tähtsam. Kui peaksite elus olulised asjad väärtuse järgi ritta seama, siis milline see rida võiks olla?
Ma usun, et selle rea hierarhia muutub olenevalt aastaajast või päevast või asjade õnnestumisest või ebaõnnestumisest. Raske on öelda, et see on esimene, see teine või kolmas. Väga tähtis on minu elus olnud kohtumine naisega. Kõik, mis sealt edasi on tulnud, oleme me koos teinud. Kui inimesed on nii kaua koos ja ikka on huvitav, siis see ongi saatus. Minu elu koosnebki sellest, et ma vastutan oma pere eest – ja isegi kui see ei ole nii nähtav, siis ma seesmiselt vastutan. Samal ajal tunnen ma vastutust oma töö eest. Ma ei ütle, et teater on kõige tähtsam kunstiliik. Näiteks mind mõjutab palju rohkem muusika, mis mingil moel paneb su kaasa elama. Ja kirjandus on mind kujundanud. Aga teater on minu elukutse. See, et teater ei ole kunstiliikidest tähtsaim, on tõsi, aga minule on ta elukutsena loomulikult kõige olulisem. Ega mul ei olegi muud kui perekond ja töö.

Teie viimaste aastate huvitavaimaks ja õnnestunuimaks rolliks on Willy Loman “Müügimehe surmas”. Mida arvate elus sellisest inimesest nagu Willy Loman?
Mulle alguses käis ta närvidele, aga hiljem olen ma mõistnud, et kõik isad on Willy Lomanid. See näidend on midagi väga olulist tabanud sellest, mis perekondades toimub. Nii et Willy Lomanit ma täiesti mõistan, kõik me oleme Willy Lomanid.

Kas seriaalis mängimine pakub midagi hingele?
Vahel pakub, vahel ei paku. Näitlejal ei ole mõtet žanrite osas mingisuguseid eetilisi piire seada, ei ole mõtet ükskõik kui kõlavate sõnadega mingeid barjääre seada, millest võib-olla hiljem pead taganema. Näitleja peab tegema tööd. Me ei tea iial, mis töö millegi jaoks on sulle vajalik. Me teeme ausalt kõik oma tööd: seriaale, kuuldemänge, reklaamtekste. Ja kui meile nende eest makstakse, siis on see õiglane. Nii on see elukutse loodud. See käib ka kõikide teiste elukutsete kohta.

Millised omadused inimeses käivad teile närvidele?
Kui inimene käib närvidele, siis käivad kõik ta omadused närvidele. Aga siin on nüüd küsimus inimestevahelises keemias. Mina soovitan mitte suhelda inimestega, kellega hästi välja ei tule. Teatris on see muidugi tihtipeale võimatu, sest peab inimestega ühes tükis mängima. Aga laval ei käi mulle keegi närvidele. Kui ma hakkaksin selle peale mõtlema, siis ei teeks ma õiget tööd. Aga väljaspool teatrit on ju võimalik mitte suhelda.

Kas te olete enda arvates oma elus õiged valikud teinud?
Mis ma enam muuta saan. Oma valikuid tuleb aktsepteerida. Kui see ei õnnestu, tuleb uusi valikuid teha. Me teeme tihtipeale kõige olulisemad valikud noorest peast, aga nende valikute tagajärgi peame maitsma veel küpses eas.

Refereeritud artikli täisteksti loe ajakirjast Elukiri