OHMYGOSSIP — Tänapäeval ei ole enam ammu kummaline vaatepilt tänaval jalutavast inimesest kel nutitelefon käes. Ei märgata, kui astutakse autole ette, ei märgata, kui laps jookseb tundmatus suunas jne. Alljärgnevalt toome teieni lood elust enesest, mis ei pane ilmselt kedagi enam üllatuma, vahendab Iltalehti.
Kurb inimene, kirjutab:
Šokeeriv! Vahet pole, kas vanemad on kärulastega jalutamas või liivakasti juures, neid huvitab ainult nutitelefon või tahvelarvuti, mida vahetpidamata näppida. Neid ei huvita lastega seotud mängud. Lapsega õues olles peab ka telefon kõrva ääres olema. Ükskord oli kohvikus perekond. Ema ja isa näppisid oma tahvelarvuteid ning laps sõi tülpinud olemisega jäätist. See pere ühine aeg ajas pahaseks. Telefon ja tahvelarvuti on inimestelt viinud inimesed ära – lapselt ema ja isa.
MasendavMaailm, kirjutab:
Mõni lapsevanem on nii väsinud, et ei jaksa teha muud, kui oma telefoni jõllitada. Arvata võib, et tööelus on tulemused. Meil on varsti ainult vihased töölised ja kuna lapsed võtavad käitumises eeskuju vanematelt, on ka lapsed vihased.
Nutitelefonita isa, kirjutab:
Olin lastega mänguväljakul. 3- ja 5-aastased lapsed jooksid ja möllasid pargis ringi ning küsisid vahepeal minult abi, et aitaksin neid ronimisatraktsioonile. Kohal oli tegelikult mitmeid lastega emad, aga nemad istusid pingil, pilk telefonis kinni. Vahet polnud, kui kõvasti laps oma ema ei palunud, et ta läheks vaatama meisterdusi liivakastis või aitama neid ronimisatraktsioonilt maha. Ema ei tõstnud oma pilku isegi mitte siis telefonilt, kui vastas “jaa, kohe tulen”. Ja lõpuks, kui ema läks lapse juurde, oli see ka seetõttu, et teha selfie, millega ilmselt näidata, kui supperemmed ikka ollakse, et viiakse lapsi mänguväljakule. Lõpuks tulidki kõikide lapsed minult abi küsima, sest ma olin ainus lapsevanem mänguväljakul, kes veidi ise ka lustis.
Lapsevanemaks olemine eelkõige, kirjutab:
Lapsevanemad lükkavad kärus olevaid lapsi, aga ei tõsta pilku telefonist. Ei kuule lapse jutustamist. Ei vasta, ega reageeri lapse küsimustele. Ei heida korrakski ühte pilku lapsele. See on väga harv nähtus, kui tuleb vastu mõni telefonita ema. Seda võib nimetada uueks internetist tulenevate orbude põlvkonnaks.
Lapsehoidja, kirjutab:
Kui vanemad tulevad päevahoidu lastele järele, siis selle asemel, et pöörata tähelepanu lapsele, kes on oma vanemat terve päev oodanud rääkimaks, kuidas päev möödunud, räägitakse telefoniga.
Räägi suu puhtaks, kirjutab:
Tuttava laps ei hakanud rääkima normaalseid sõnu vaid mingit plära. Hiljem selgus, et laps oli omandanud tahvelarvutist nähtud mängudest inglise keele. Vanemad suhtlesid lapsega väga harva. Lapse igapäevane jutukaaslane oligi internetis.
Kaks last üles kasvatanud, kirjutab:
Olen ise sageli tänaval rutanud päästma last, kelle vanemal on olulisem olnud tegeleda telefoniga, kui jälgida võsukest. Minumeelest selline käitumine viitab täiskasvanu isekusele ja ükskõiksusele, mis on üle mõistuse. Võib-olla see on liialt kalgilt öeldud, aga ütlen ikkagi. Minu arvates sellised täiskasvanud ei tohikski saada lapsi, kes ei oska laste jaoks olemas olla. Lapsevanem teeb lapse jaoks sedasi kohutava vea.
Avafoto: Poiss mobiiltelefoniga (PantherMedia/Scanpix)