“Olen eluaeg tahtnud vanaks saada,” räägib ajakirjanik Grete Lõbu (32) ajakirjale Eesti Naine. “Lapsest saati ootan, millal ma pensionile jään. Mõtlen, kui palju vaba aega mul siis on!” Tema peas oleks plaane mitme elu jagu.
Kooliajal käis Grete rahvatantsuringis, õppis peotantsu, harjutas plokkflööti, laulis kooris, tegi teatrit, mängis kabet, kõksis võrkpalli ja jõudis ka lasketiiru. Muidugi mitte samal ajal. Katsetas, jättis pooleli, proovis midagi muud… “Ma pole asju pooleli jätnud selle pärast, et need mulle ei meeldi, vaid selle pärast, et mingi põnevam seiklus tuleb vahele,” tunnistab Grete ausalt.
“Elan Tallinnas, minu päevi täidavad servast servani minu lapsed (Sofia Margaret (6), Anna Magdaleena (1,5)- toim.). Teen tasapisi tööd ajakirjanduse vallas, kuigi õppinud olen hoopis psühholoogiat…”