“Mul pole olnud ühtegi laupäeva-pühapäeva hommikut, kus oleksin saanud natuke kauem magada. Varavalges koputas isa uksele, et päike kõrgel, tööle, tööle!” räägib Unistuste printssi saates osalev Kristel Sepp ajakirjale Naisteleht.
Kristel Sepp (26) ei mäelta lapsepõlvest, et oleks saanud muretult teiste lastega mängides ringi lipata. Kogu aeg tahtis mõni töö tegemist. Kristeli vanemad on põllupidajad ning selles ametis kulub iga abikäsi alati marjaks ära. “Tihti valdasid mind segased tunded, kas olen ma nüüd siis pereliige või lihtsalt tööjõud. Ega keegi mulle kunagi millegi eest aitäh ei öelnud,” on Kristel tänaseni nördinud ja mõtleb õudusega nende paarihektarilisele maalapile, kus kasvas kõike.
Aga mis rohkem Kristeli hingele valu teeb, kas kaotatud ilus lapsepõlv või miski muu? “Mulle teeb väga haiget, et peres on meil külmad suhted. On pere, aga samas nagu poleks ka. Mind ei huvita materiaalne toetus, vaid emotsionaalne. Mind pole keegi kunagi kallistanud ega kiitnud. Võiks ikka näidata ka, et hoolid inimesest. Kas või küsida, kuidas läheb, millega tegeled. Minu käest pole isa ealeski küsinud, et millega ma tegelen või mida ühest-teisest asjast arvan…”
Kristel oskab lapsepõlvest siiski ka head leida: elu näitas varakult, et alati on võimalik ise hakkama saada. “Mu tugevus ja iseseisvus on mitmekümneaastase praktika tulemus,” naerab Kristel ega imesta sugugi mõne oma rikkurist sõbranna üle, kes ei oska lambi pirnigi vahetada.
Refereeritud artikli täisteksti loe ajakirjast Naisteleht