Äsja maailmatuurilt koju naasnud omal alal Eesti absoluutsesse paremikku kuuluv Andrius Videnski, kelle peod ulatuvad Viljandist Shanghaini, ei pea oluliseks kuuluda maailma esikümnesse. Tööga kaasnevat reisimist armastab mees väga, erilist rõõmu aga valmistab talle kodus ootav pisipoeg, kelle mänguasjade eelistusest võib välja lugeda nii mõndagi. Andrius kahtlustab, et tema kolmeaastasest pojast saab samuti DJ!

Mina käisin Widenski maailmatuuri peol Hong Kongis, kus publik muusika peale lausa pööraseks läks. Pilvelõhkujas asuvas ööklubis Vertigo tantsiti laudadel ja diivanitel, mõned külastajad nautisid pidu palmipuude otsas rippudes! DJ Widenski andis Gossip.ee-le meeleldi ka eksklusiivintervjuu!
 
Mis oli see elektrooniline muusikapala, mis inspireeris teid saama dj-ks? Kus ja millal see kõik alguse sai?
Kõik sai alguse minu põhikoolis, kui käisin 9. klassis. Meil oli kooliraadio ja hakkasin seal toimuva vastu huvi tundma ja kuna raadios tegutsesid ka minu 2 tulevast sõpra, kes olid avastanud house muusika, siis jäi selle uudse stiili pisik ka mulle külge. Üsna pea sai kassett-makkidega hakatud koolipidudel esinema ja 1997 oli minu esimene avalik esinemine väljaspool kooliruume. Üheks esimeseks suureks lemmikuks oli tol ajal Armand Van Heldeni – Funk Phenomena, mida muuseas mängin vahel ka nüüd, pea 15 aastat hiljem.

90ndate keskel kohtusid elektroonilise muusika austajad teatud maailma punktides nagu Ibiza, Goa jne. Mis on praegune ja järgmine koht?
Ibiza on endiselt kuum ja seal nähakse palju vaeva, et äri kokku ei kuivaks. Küll aga on seal pidutseda väga kallis ja paljud on hakanud otsima alternatiive. Üheks võimalikuks uueks selliseks mekaks võib saada Brasiilia rannik, aga ka Horvaatia rannik, mille hinnatase on tunduvalt madalam, kliima ja muud teenused aga mitte väga palju kehvemad. Keegi otseselt mingi uue sihtkoha kallal vist ei tööta, mingi hetk loksub kõik ise paika.

Milline on Eestis eksisteeriv elektroonilise muusika kollektiiv?
Kui üldiselt võtta, siis päris tugev. Veel mõned aastad tagasi oli kõigil tehnikat vähem käes ja lugu kuulates sai tihti aru, et tegu on vanemate magamistoas tehtud eesti muusikaga. Praegu on aga kogu tark- ja riistvara kättesaadavam ja kohe tuleb ka kvaliteet järgi. Küll aga ei viitsi paljud andekad muusikud vaeva näha enda promomisega, keegi teine nende eest seda tööd tegema ei tule. Seetõttu ei teata meist ka väljaspool Eestit eriti midagi ja väga tihti aetakse meid segi näiteks Austraaliaga, mille vastu mul iseenesest midagi ei ole.

Elektrooniline muusika ja digitaalne kunst peegeldavad teatud elustiili. Mis eristab selle kultuuri viljelejaid teistest inimestest?
Suur osa neist inimestest kahjuks arvab, et tänu võibolla nende arenenumale maitsele (olgu selleks muusika, disain, mood või muu) ja suurest massist eristumisele peab neil kohe ka ülihea enesehinnang olema. Minu meelest võiks olla siiski sallivam ja enne nina püsti ajamist ka ise midagi saavutada.

Millised on teie professionaalsed ambitsioonid?
Ma pole endale kunagi seadnud eesmärgiks saada maailma top 10 DJ  hulka, kuna terve mu elu siis vaid selle ümber käikski ning magamata öid oleks kordades enam. Küll aga tahaks ka tulevikus anda koos sõpradega enda muusikat välja ja mängida plaate üle kogu maailma. Lähitulevikus tahaks esineda ka ühes maailma parimas klubis “Zouk” Singapuris.

Mis on parim asi teie töö juures?
Jagada enda lemmikmuusikat inimestega üle kogu maailma, näha erinevaid kultuure, teha koostööd oma ala vaieldamatute tippudega ja saada uusi sõpru – vaid Eestis puhates ja vahel Sharm El Sheikis käies oleks ma vist paraku sama rumal kui eesel. Näiteks praegu sõites kasvõi Austraaliasse või Hispaaniasse on mul alati mõni hea sõber, kellega kokku saada ja maailma paremaks muuta. Ja muidugi omada suurt osa muusikast enne selle ametlikku ilmumist.

Maailmatuuri jooksul käisid paljudes kultuuriliselt väga erinevates paikades. Mis  teile eriliselt meelde jäi?
Shanghai joomiskultuur klubides – tellitakse kannudega jooki lauda ja siis mängitakse terve öö täringuid – kaotaja joob klaasi tühjaks.
Melbourne`i inimeste easy-going suhtumine, samas on neil kõik paremini organiseeritud kui meil. Stressi on seal oluliselt vähem.
Phuketi eestlaste support mulle Tai esinemise ajal – see vist oli üldse üks mu Aasia parimaid pidusid ca 1200 inimesele.
Hong Kongi ööklubis tahtsid noored suures tantsuhoos juba mööblit hakata lõhkuma, seda nägid isegi pealt.
Viljandi – pole küll teab mis eriline paik, aga seal linnas asuv kino Rubiin, kus toimub kord kuus üritus „Hype The Funk“ on väga eriline – kes pole käinud, soovitan! Eriliselt kift publik oli Phuketil, Melbourne`s, Viljandis, Ministry Of Sound üritusel Privés Tallinnas.

Milliseid lõbusaid lugusid on teil rääkida läbi 14. aasta seoses muusika mängimisega?
Kui ruumi oleks palju ja ma praegu siin Shanghai lennujaamas arvutiga klõbistada viitsiksin, siis võiks vist rääkida lõpmatuseni. Üks asi, mis kustumatu mulje jättis, oli Kopenhaageni geiklubis täpselt puldi ees tantsinud noormees, kes ühel hetkel otsustas püksid maha tõmmata, sealjuures ka aluspüksid ja jätkas siis tantsimist.

Oma esimesel pikal välismaa tuuril Indias pidin sinna varahommikul kell 4 jõudes šoki saama – mul polnud kedagi korraldajatest vastas ja kellegi telefon ei vastanud. Sõitsin siis ise tuk-tukiga hotelli, kuid ka seal ei leitud minu nimele broneeringut. Korraks tekkis päris õudne tunne, sest tagasisõidupilet oli 14 päeva pärast. Asi õnneks laabus paari tunni möödudes, korraldaja arvas, et saabun päev hiljem.

Kunagi Belgias mängides öeldi mulle esinemise ajaks 05-07 hommikul, mõtlesin, et miks nad mind üldse sinna kutsuvad, kui ma viimasena pean mängima tühjale saalile. Tuli aga välja, et Genfis on see tippaeg ja mitmed klubis on avatud 10ni hommikul.

Slovakkias sain kunagi linnas klubisse sõites tunda, kuidas on kesklinnas 140ga sõita – see oli ikka täiesti hull korraldaja, kes oma Minist väga ei hoolinud.

Kõige rohkem lõbusaid lugusid on aga seoses Eesti klubilistega, kes siiani ei saa lahti kunagisest sooviloo-fenomenist. Küll on mul palutud mängida midagi ilusat ja tempokat, ise teadmata, mida täpselt soovitakse. Kui sa oled loll, siis ole palun vait!

Kunagi ca 14 aastat tagasi tegin sõpradega peo ühe Narva mnt. Maja keldris, see oli paljude korteritega ja suure keldriga hoone, kus me ilma igasuguse loata tehnika ööseks üles panime ja siis ca 50 inimesega muusikat kuulasime. Õnneks sel korral politseid ei kutsutud.

Midagi personaalset ka. Kus te ennast kodus tunned?
Tallinnas Asula tänaval, kuigi kliima ja tihti ka Eesti inimeste üksteisevastane viha ja kadedus ajavad hulluks, siis tunnen end siiski diivanil lesides ja Top Geari vaadates päris hästi.

Milline on teie suhe vaikusega?
Pikka püsisuhet vaikusega pole mul kunagi olnud. Selle eest hoolitseb mu muusikalembus, mu väike, aga kõva häälega poeg ja isegi öösel koju tulles käib mul kass sabas ja jutustab häälekalt oma päevaseid seikluseid. No ja eks mina siis talle omasid.

Millist muusikat kuulate kodus?
Uut muusikat, kuna pean pidevalt kursis olema muusikaturul toimuvaga ja lisaks enda lemmikstiilidele hoian end siisk
i kursis ka väga palju muuga. Autos kuulan discot, peol house`i, kodus uut muusikat ja poja politseiauto sireeni.

Teil on perekond – kuidas nemad teie reisimise ja öö-tööga lepivad?
Olen juba üle kümne aasta oma praeguse abikaasaga koos ja meil on ka 3,5 aastane poeg, kes juba tahab saada DJ`ks. Kuna oleme abikaasaga koos suureks saanud, siis on ta näinud minu arengut ja tööd kõrvalt ja sellega tõenäoliselt nii ära harjunud, et ei panegi väga pahaks. Vahel väga hullu lennugraafiku puhul ta muidugi noomib mind, aga mis ma teha saan, ega mina piloot pole.

On olnud nii kiiremaid kui ka rahulikumaid aegu, püüan järjest vanemaks saades oma aega paremini planeerida ja vabasid hetki rohkem hinnata ja pühapäeviti mulle sõbrad väga ei julgegi helistada – kõik teavad, et siis tahan rahu ja vaikust.

[ot-gallery url=”gallery/dj-widenski-paljud-andekad-muusikud-ei-viitsi-vaeva-n%c3%a4ha-enda-promomisega-keegi-teine-nende-eest-seda-t%c3%b6%c3%b6d-tegema-ei-tule”]