Maria Klenskaja (59), üks Eesti armastatumaid näitlejannasid, on Eesti Draamateatris olnud peaaegu kogu oma näitlejaelu. Vaid paar aastat 1980. aastate lõpul mängis ta Vanalinnastuudios.
Traagiline ja koomiline anne on Maria Klenskajal ühtviisi tugevad. Ta on mänginud paljudes heades näidendites paljude heade lavastajate käe all koos paljude heade näitlejatega, teinud meeldejäävaid osatäitmisi raadios, teles ja filmis. See on olnud õnnelik näitlejasaatus.
Maria on endiselt hõivatud näitleja. Eesti Draamateatris on tal suurepärane roll Priit Pedajase lavastuses “Leekrüübe”, ta teeb kaasa lavastustes “Hiilgav!”, “Piparkoogimehike” ja “Soome hobune”. Viimane on küll ajakirja ilmumise ajaks repertuaarist maas, kuid kohe jõuab Priit Pedajase käe all lavale ameerika kirjaniku Tracy Lettsi näidend “Augustikuu”, milles Maria Klenskaja saab jälle esitada oma ande mõlemat tahku.
Lisaks on Klenskajal nimiroll Vana Baskini Teatri lavastuses “Opal otsib meest”, millega näitlejanna teeb sel kevadtalvel kaasa ulatusliku ringreisi üle kogu Eesti. Tööst vabu päevi tal peaaegu ei olegi.
Üle kolmekümne aasta on Maria elanud koos Aarne Ükskülaga, neil on 29-aastane Tartu Ülikooli filoloogina lõpetanud tütar ja teises klassis käiv tütrepoeg.
Mil määral erineb praegune elu Eesti Draamateatris varasemast? “Sisuliselt see ei erinegi, lihtsalt väljendusvahendid on teised. Draamateatri maja ei ole kunagi nii kaunis olnud kui praegu,” räägib Maria Klenskaja ajakirjale Elukiri. “Teatris on ülimoodne tehnika, lava ja valgustehnika võimaldavad tänapäeval tehniliselt palju rohkem. Noorte näitlejate olukord teatris on praegu teine: omal ajal, kui noor tuli teatrisse, ei pruukinud ta kohe automaatselt tööd saada – ta võis seda saada, aga võis ka mitte saada. Praegu on noortel palju huvitavat tööd.”
“Draamateatrit on mõned nimetanud alalhoidlikuks teatriks: siin ei tehta selliseid ootamatult ebatraditsioonilisi lavastusi nagu NO-teatris või Von Krahlis – kas või viimase “Kajakas”. Nii kaua, kui mina olen siin teatris töötanud, on siin alati tehtud ka niinimetatud ebatraditsioonilisi lavastusi, nii 1960. aastatel kui tegelikult ka enne sõda. Meenutagem: Panso “Inimene ja jumal” ning “Inimene ja inimene”, tema “Must komöödia” ja “Tants ümber aurukatla”, Mikiveri “Poiste sõidud” ja “Neljakuningapäev”, Raidi “Külalised”, kõik Viidingu ja Hermaküla lavastused, rääkimata Undist ja Pedajasest, ka Hendrik Toomperest.”