Legendaarse grimeerija Mare Bachmanni käed on loonud Maie ja Silvi, Valduri ja Väino tänaseks nii tuttavad ilmed. Lisaks sellele on tema sõrmed puudutanud paljusid kuulsaid näolappe alates Jüri Järvetist ja Sulev Nõmmikust ning lõpetades presidentide, peaministrite ja linnapeadega.
Elukiri uurib, kuidas särtsakast naisest grimeerija sai? “Ma ei teadnud keskkooli lõpetades üldse, kelleks ma tahan saada. Teatriklassi õpilasena oleksin tahtnud võib-olla näitlejaks, aga ma ei julgenud “lavakasse” proovima minna. Olin selline, kes läks igale poole ainult kellegagi koos, üksi ei osanud ma midagi otsustada. Kõik mu targad klassiõed läksid kes kaubandustehnikumi, kes kuhu. Ainult klassivend Toomas Lõhmuste läks teatrikooli. Oleks ta mul tookord käest kinni võtnud ja öelnud, et tulgu ma ka, oleksin läinud,” räägib Mare Bachmann. (Peale Toomas Lõhmuste olid Mare klassikaaslasteks Tallinna 32. keskkoolis ka näiteks Andrus Vaarik, Urmas Reitelmann ja Ats Joorits, nad lõpetasid kooli 1976. aastal. – Toim)
“Nii ma siis ei teadnudki, mida eluga peale hakata. Puhkasin niisama. Ema hakkas hirmsasti painama, et ma läheksin vähemasti kuhugi tööle. Ja siis sain juhuslikult Raekoja platsis kokku oma vana kooliõega 34. keskkoolist, kes töötas tootmisettevõttes Patent. Neil oli vaja mikrofilmide monteerijat. Töötasin seal kolm kuud, aga juba novembrist tulin telesse lastesaadete režissööri abiks. Selles ametis olin neli aastat – 1980. aastani, mil minust sai grimeerija. Mul olid võimsad õpetajad – nemad on ikka tõelised legendid! Silvia Kromanova, esimene telegrimeerija üldse Eestis, kes tegi näod ette meie esimestele teletähtedele. Juba siis, kui telestuudio asus Raadiomajas. Lisaks temale veel Heli Prinzthal, Ly Kärner, Krista Pärt – nemad mind õpetasid. Võrreldes selle tööga, mida nemad tegid, oskasid ja õpetasid, on enamik praegu sel alal tegutsejaid ikka lihtsalt meikarid. Nii et elu tõi mind ikka näitlejate juurde, küll teises rollis. Kes teab, kas ma lavale oleksin sobinudki. Uno Leies ükskord pakkus mulle osa, Kessu rolli telelavastuses “Kessu ja Tripp”, aga ma ei julgenud vastu võtta.”