“Sain väga paljudele asjadele selgust oma peas, et kuidas ma tahan elus edasi minna. Oli õpetlik aasta ja olen oma valusad õppetunnid eelmisest aastast kätte saanud,” tunnistab Koit Toome, et möödunud aasta oli tal üsna keeruline, aga selguserohke.
“Fakt on see, et kõiki asju ei saa ju kogu Eesti ees rääkida ega end lõplikult paljaks koorida,” räägib Koit, miks ta isadust avalikult tunnistada ei soovinud. Ühe põhjusena toob ta siiski välja, et olid segased ajad. “Olin oma peas väga segamini. Oli vaja kõigepealt oma peas ja elus asjad selgeks saada, enne kui seda tervele maailmale kuulutada. Mingil perioodil oli mul vaja ka oma perega ja vanematega asjad selgeks saada ja siis alles vaadata, kuidas ma oma eluga edasi lähen ja mis edasi saab,” põhjendab ta.
“Aga armu ei antud, ma olin mõnes mõttes täiesti lootusetus olukorras: ma ei tahtnud, et see nii oleks, kuid samas ma ei saanud ka teistmoodi. Ma teadsin, et kui ma ei räägi, siis antakse jälle Kaiale kuuma,” püüab Koit selgitada. Eriti kahju oligi tal oma sõnul Kaiast ja Rebeccast. Ta lisab, et sellist asja pole kunagi olnud, et ta neist ei hooliks. “See ei ole üldse nii! Pigem on see, et ma ei saanud lihtsalt teatud asjadest oma eluperioodil rääkida.”
Koit naudib pereelu täiega. “Mina, kes ma aasta-paar tagasi ette ei kujutanud, et ma võiksin isa olla ja pereelu elada… Nüüd läheb kogu aeg ainult paremaks. Ja Rebecca on nii armas ja ülitore, kogu aeg avastame uusi asju,” kiidab Koit. Et ta töö tõttu hästi liikuv on, siis vaba aega teadagi napib. “Mu töö pole selline tüüpiline üheksast viieni, raske on asju planeerida,” märgib Koit. Rebeccaga ajab ta palju juttu sülearvuti ja interneti abil.
Refereeritud artikli täisteksti loe Õhtulehest