“See ei ole endale tuha pähe raputamine, kui ütlen, et olen tõenäoliselt üks edevamaid eestlasi, ja sellest tulenevalt, olgu heas või halvas mõttes, olengi igasuguseid asju teinud,” räägib Hannes Võrno (40) ajalehele Arter.
“Ma ei ole kunagi tahtnud saada saatejuhiks või kirjanikuks, olen tahtnud kõiki neid asju proovida,” räägib Võrno, kes sel aastal kirjutas endast raamatu.
“On edevus, mis on positiivne, ja alpus, mis on negatiivse tähendusega. Eestis on kümneid väga häid näitlejaid, kes ei suhtle ajakirjanikega ja kes ütlevad, et nad on nii tagasihoidlikud inimesed, las nende eest räägivad nende rollid. Aga mida sa ronid, kurat, lavakasse, mida sa kipud lavale, endal selline esinemissoov, et mine hulluks!” ei mõista Võrno inimeste kahepalgelisust ja võltskäitumist. “Edevus ajab nad lavakasse, edevus ajab neid lavale, edevus ajab neid publikule kummardama. See on edevus heas mõttes,” leiab Hannes ja räägib, et tema oma heas mõttes “edevust” ei varja.
“Aga on asju, mis on alpusega seotud. Ma ei saa siin esimesena kivi visata, sest võib-olla mõni inimene, kes mind üldse ei tunne või tunneb hoopis väga hästi, võib samamoodi näpuga näidata, et Võrno ei ole edev, ta on alp.”
Kuidas on aga Hannes võtnud julguse paljudes erinevates valdkondades kätt proovida? “Sellele saab vastata ühe lausega: tahan lihtsalt kvaliteetselt elada. Ma ei taha neid päevi, mis mulle on antud, raisata.”