Ah et mida ma eelmisel nädalal tegin? Sedasama, mida tänagi. Treenisin aju. Uskuge mind, ei ole kerge elada, kui sa pead kogu aeg midagi meeles hoidma. Mul on üks tähtis asi, mida peab mäletama, aga nii naljakas, kui see ka pole, see üks asi ei taha kuidagi meeles seista. Ah et mis see üks asi on? Vot ei ütle!
Kas olete näinud “Lotte” filmi? Kui olete, siis on õige aeg kujutada ette kohta, kus rumal ja naiivne kogu hingest kuulsaks saada sooviv jänesepapa unistas, kuidas ta leiutajate võistluse võidab ja siis soovitakse tema auhinda näha. Tema aga vastab: „Vot ei näita!” Njah, tegelikult see ei puutu ju siia, lihtsalt välksatas see hääletoon, millega ta seda ütles ja mul tuli muie suule, tegelikult oli see oli isegi rohkem irve moodi.
Kätte ongi jõudnud „imekaunis” „päikseline” Eesti suvi. Vahelduva eduga rabistab toredat vihmakest ja puhub tore kerge jahe tuuleke. Aeg on suve täiel rinnal nautima hakata (loe: kiirelt kätevärinal otsida soodsaid soojamaareise, enne kui mehel puhkus läbi saab). Seniks aga võib meelt lahutada ja jahutada mõnda head filmi vaadates. Eelmisel nädalal vaatasin u. 15 korda telekat (õigemini videot). Umbes 5 korda koos vanema tütre Estellaga (2a) “Muumitrolle” ja umbes 5 korda “Lotte” filmi. Mõlemat soovitan kõigile soojalt. Kõigile lastele muidugi eeskätt ja miks mitte ka vanematele, kes ei armasta õudusfilme ja thrillereid. Siinkohal: „Welcome to the club!”. Ühte filmi jõudsin ma veel vaadata ja seda oma suureks rõõmuks samuti lausa viis korda. Ah et miks nii palju kordi? Lihtne… Sest seal mängib Tema – Kevin Kline. Oh, ma olin temasse terve eelmise nädala armunud. Tegelikult ma valetan, see kes mulle meeldis polnud mitte Kevin vaid hoopis Luc Teyssier filmis „French Kiss “, keda ta kehastas. Margusele tegi see minu filmivaatamine kõvasti nalja. Tegelikult mulle endale tegi ka lõpuks. Vaatamata sellele tegi see teda veidi armukadedaks. Kui ta ütles, armukadeduse noot hääles: „ohh, kui naiivne film”, siis oli nagu veelgi lahedam vaadata. Mina, kes ma olen meister-unistaja ja fantaseerija, minule sellised head ja kerged filmid meeldivad. Unistustes ei saja vihma ega ole külm.
Minu kolmenädalane tütar Ivanka kasvab silmnähtavalt iga päevaga. Magab aina vähem ja sööb aina rohkem (loe: kauem). Estella armukadedus on justkui lahtuma hakanud aga siiski… ma tean, et see on näiline. Armukadedaks on muutunud aga kass Triibu. Välisuksel tervitab meid pea igal hommikul vastu ust piserdatud kiisuparfüüm, mis iga kord hetkeks suudab tekitada mõtte kass magama panna. (sellesse lausesse paluks muidugi suhtuda mõistvalt, kiisu mulle igal juhul väga kallis ja päriselt keegi tema elu kallale ei kipu!!!) Ah et miks ma ei taha teda enam nii palju tuppa lasta? Kräunatuse saatel tuppa tulev kass on kaelani puuke täis, sest me elame ju looduskaunis kohas ja seega iga raputusega ka puuke lendab. Vaatamata hoolsale kammimisele ei saa ma kunagi kindel olla, et mõni puuk tema kasukasse peitu pole jäänud. Kass, kes on tõeline esteet, aga leiab majas kiiresti kõige kõige puhtamad kohad nagu Ivanka voodi või Estella voodi ja hüppab sinna magama. Jäääkk. Vanasti oli see nunnu, kui ta keras padjal oli, nüüd aga see mulle kahjuks nunnu ei tundu, kui kass hüppab lapse voodisse, kus imik, kes ennast keerata ei jaksa, magab. Ma kardan paaniliselt, et midagi juhtub. Kass võib magada vannitoas või saunaruumis, aga tundub, et see teda siiski ei rahulda ja riivab tema eneseväärikust. Vot nii…kui teil on kaks või enam last, mees ja kass, siis arvestage kohe algul sellega, et kõik nad on varem või hiljem millegi peale armukadedad ja teie olete see, kes selle armukadedusemäe peab ära tasandama.
Laps saab varsti kuuseks ja on peagi saanud kõik olulised vaktsiinid. See tähendab, et masendav reisimispõud saab minu jaoks kohemaid läbi, vaja vaid korda ajada pisiformaalsused nagu pass jne. ning elu hakkab taas keema. Korra vilksatas silme ees, kuidas ma lennujaamas kahte vankrit lasen kilesse keerata. Oo õudu. (hehee :D) Läheks hoopis autoga seekord? Kui reisifirmad ennast kiirmini liigutaksid, siis oleks ilmselt juba reisil käidud. Masendav, kuidas ootad hinnapakkumisi mitu päeva. Kui inimesed nii massiliselt reisivad ja tööd nii palju on ja seega reisibüroodel äraütlemata hästi läheb, siis kas ei võiks inimesi tööle juurde palgata? Aga jälle ma kaldun teemast kõrvale. Siin teiega „lobisedes” läheb mul jälle meelest see kõige tähtsam… see ainus, mida ma meeles pean pidama. Oli see parem või vasak rind, mida ma viimati andsin?