OHMYGOSSIP — Mõned inimesed ostavad autosid peale loetud aastaid, teised aga panustavad kogu vaba raha elamustesse. Kui peres on lapsed, siis pikk reis võib tunduda vaid mõnusa unistusena, mida reaalselt raske teostada, aga kui asjad hoolikalt läbi mõelda, on kõik teostatav.
Soome pere reisis aasta jooksul läbi 11 riiki. Pere tütar Bella oli tollal 4-aastane. Antud reisist räägiti mitmetes meediakanalites ja arutelude käigus tekkisid küsimused, et kuidas selline ettevõtmine võimalik oli ja kuidas nad seda endale lubada said?
Ka lasteta perede jaoks on seljakotiga reisimine ainsaks valikuks, et midagi sellist omale üldse lubada. Miika, Gia ja Bella räägivad Iltalehtile antud intervjuus, et unelmate reis ja pikalt äraolek on lastega pere jaoks täiesti võimalik.
Ümbermaailmareis ja aasta aega välisriikides elamine maksis pere jaoks uue auto hinna. Kõik läks kokku 53 181 eurot. Lendude peale läks 9179 eurot, majutuste peale 8472 eurot ja toidu peale 13 574 eurot. Reis kestis 342 päeva. Selline ettevõtmine oli võimalik tänu hoolikale planeerimisele. Ettevalmistused kestsid pikalt. Kõigepealt sai 3 aastat sääste kogutud reisikassasse. Nad säästsid nii palju, kui vähegi võimalik. Kui valitsus langetas puhkusepäevade osas uued seadused, otustati minna reisile varem, kui algselt plaanitud. Miika ja Gia käisid tööandjate juures võimalusi arutlemas ja leitigi lahendused selleks, et nad saaksid töölt vajaliku aja eemal olla. Kodu pandi aastakeseks üürile. Reisikulud arvutati hoolega läbi ja reisisihtkohad määratleti juba enne ette. Nii arvutatigi ka päevarahad erinevates riikides välja.
Pere elas võimalikult säästlikult, et oleks võimalikult vähe väljaminekuid. Neil ei ole näiteks autot kuid elavad kesklinnas, et kõik oleks käe-jala juures. Brändiriideid ei osteta uuena ja muid kaupasid ostetakse minimaalselt vastavalt vajadusele. Sellistel juhtudel saab pere panustada neisse asjadesse, mis teevad neid õnnelikeks. “Me oleme oma elu sättinud sedasi, et saaksime reisida,” ütleb pereema Gia Gorsman-Härkönen.
1,5 aastat enne reisi mindi üle täielikule säästurežiimile. See tähendas, et ei ostetud mitte midagi, mis poleks vajalik. Antud eluviis ei tundunud ohverdusena, kui ei saanud käia uusi rõivaid ostmas. Kapp oli alati riideid ikkagi täis. Riiete ja asjade ostmine ei ole see, mis pere rõõmsaks teeb, vaid muud asjad. “Oleksime võinud selle reisimise saata mööda veelgi soodsamalt, aga kuna reisisime lapsega, siis soovisime majutuse osas kindlat taset,” ütleb Gia.
“Puutusime kokku, kui privilegeeritud oli läänlaste elu. Näiteks haiglasse pääsemine ei olnud üldse võimalik.” Aitasime jõudumööda sealseid inimesi. Nepaalis kogesid nad midagi väga liigutavat. “Ma ei unusta kohaliku pesula ametniku pilku, kui ta sai aru, et me jätame Bella saapad ja paksud talveriided tema lapsele. Bella jättis lahkelt ka oma mänguasju kohalikele lastele,” ütleb Gia.
Pere reisivideole on salvestatud kõik rõõmsad ja ainulaased hetked. Perekond kannustab ka teisi lastega peresid reisima paikadesse, millest nad on unistanud. “See oli meie jaoks vaimselt ja rahaliselt suur investeering, mille saavutasime läbi raske töö,” ütleb mõnusa kogemuse läbi teinud perekond.