OHMYGOSSIP — Kaisa Liski kirjutab oma viimases raamatus, kuidas jõudis olenemata viletsast lapsepõlvest ikkagi rikkuse ja edukuseni. Hoolimata raskest lapsepõlvest peab naine end terveks ja õnnestunud inimeseks, kirjutab Iltalehti.fi.
Hoolimata raskest lapsepõlvest on Kaisa Liski jõudnud välja eduka kinnisvaraärini.
“Olin lapsena palju üksi ning süüa ei olnud alati. Kui kapis parasjagu midagi muud süüa polnud, sõin sinepiga näkileiba. Leiutasin selle koosluse ise,” ütleb üksikhooldaja tiiva all kasvanud Kaisa.
“Tol ajal ei teadnud ma paremast elust midagi. Hoolimata neist asjaoludest olen hiljem nii hästi hakkama saanud, et minu ja mu laste elu on igati korras. Lisaks pakun tööd veel paarikümnele inimesele.”
Kinnisvara alal töötav naine möönab, et raske lapsepõlv ongi just see, mis on sundinud teda kõiges õnnestuma.
“Hakkama saamise tahe on olnud nii suur. Ma ei soovita kellegile sellist lapsepõlve, see oli väga karm.”
Üks kõige kehvem mälestus on üksinduse tundmine. Ta mäletab, kuidas igatses 5-6-aastasena oma ema järgi.
“Peale seda vanust ei ole ma ema enam igatsenud.”
Kui Kaisa Liski oli 11-aastane, jõudis ta järeldusele, et ei soovi iial oma lastele sellist elu. Nüüd, kui naine meenutab oma minevikku, peab ta end inimesena õnnestunuks.
“Vahel olen elus tormanud liialt ning komistanud. Sellest hoolimata olen saanud rahaasjad joonde. Kuigi mulle soovitati oma firmale kuulutada pankrot, suutsin ma ikkagi 100 000€ suuruses olevad maksukohustused ära maksta.”
Kaisa tunnistab, et madala enesehinnanguga noore inimese tee enesekindla ärinaiseni oli pikk.
“See oli väga ränk, kui kuulsin lapsepõlves pidevalt, et ma ei kõlba mitte millekski.”
Kaisa ei ole oma emaga suhelnud juba 15 aastat, sest neid ei ühenda tema sõnul mitte miski. Selle asemel on naise ellu ilmunud aga uus inimene – tema isa. Peale 25 aastast pausi sai ta isaga ühendust, kellega on nüüdseks suhelnud juba 20 aastat.