“Veedan sünnipäeva oma kodus. Ma ei pea sünnipäevi, niimoodi, et kutsuks palju rahvast kokku ja pidutseks… Ma ei tea, mul ei jätku nagu jõudu midagi sellist organiseerida. Kui ma väga rikas oleksin, siis kindlasti teeksin seda,” räägib Malle Pärn oma tänasel sünnipäevahommikul Ohmygossip.ee’le.

Palju õnne Malle, kuidas on meeleolu ning mõtted tänasel sünnipäevahommikul?
Meeleolu on lihtsalt suurepärane! Taevas on ju sinine, pole ühtki pilveribagi, mis võiks päikest varjata! Ja kuna ma olen sel aastal olnud rohuniitmisega natuke laisk või mugav või looduse loomuliku olemise ja kasvamisega arvestav, siis on mu koduaed nii täis võililli ja võilillelõhna, et ma aina pean seda imetlema…

Mõtlesin, et must on nüüd maainimene saanud, mind ei häiri enam kõrgeks kasvanud rohi aias, ma ei karda kõrge rohu sees kõndida. Möödunud aastal piinlesin frustratsioonis, kui vana muruniiduk katki läks ja rohi muudkui kasvas ja kasvas… Noh, tegin suure väljamineku, poole pensioni eest ostsin siis uue niiduki. Loomulikult allahindlusega. Kus see pensionär saab miskit selle päris-hinnaga osta! Ja siis niitsin muudkui iga nädal. Kuna tervet aeda ei jaksanud ühe päevaga ära niita, siis tegelesin ma sellega nii umbes kolm päeva nädalas.

Nüüd lasin rohul kasvada, ja sain tasu. Sest nii imelist aiapilti ei ole ma üldse näinud. See võilillemeri on lihtsalt hurmav. Nad on ju nagu väikesed päikesed, ja levitavad magusat lõhna. Kui neid on nii palju, siis on kõik õhk seda lõhna täis.

Mis mõtetesse puutub, siis neid mul jätkub… See mu elu ju enamasti ongi. Paraku on nende hulgas ka palju murelikke mõtteid. Sest elame väga vastuolulisel ajal, sõnadele antakse uued tähendused, ja terve mõistus on peaaegu keelatud.

Olete Kaksikute tähtkujust, kui palju teie meelest teie iseloom sobib kokku raamatutes kirjeldatud Kaksikute iseloomustustega?
Kohe väga palju. Mulle pole üldse raske tegelda kahe või mitme asjaga korraga, enamasti ma seda teengi. Minus oleks nagu kaks tegelast koos, ja üpris vastandlikud pealegi. Ühtpidi olen ma kangesti tõsine, isegi traagiline, kipun igasugu asju liiga tõsiselt võtma. Teistpidi armastan nalja ja naeru, vaimukat vestlust, pidutsemist ja tantsimist. Noh, eks mu hariduse valik näitab seda ka: mul on ju draamanäitleja ja teoloogi diplomid. Samas, ka teatrit võtsin ma tõsiselt, isegi estraadi.

Mu kunagine sõbranna, kooliajast, ütles kord, et ma olen pühapäevatüdruk. Jah, ma tahan tõesti, et kõik päevad oleksid pühapäevad, selles mõttes, et kogu elu peaks olema huvitav, vaimselt rikas, igavesti arenev, aus, puhas ja ilus. Nagu pühapäev.

Noh, pinnapealsus ehk ei sobi, ma ise ikka arvan, et ma olen suuresti süveneja, et mu “veealune osa” on ikka palju suurem kui “veepealne”. See võib muidugi tähendada seda, et ma tajun nagu asja olemuse kiiresti ära, ilma et peaks nii-öelda lugematul hulgal faktidesse sukelduma. Ma ei saa olla teadlane selles mõttes, et mingit objekti põhjalikult uurida, et järeldusi teha. Tajun ja tunnetan, aga muidugi on ka selle taga ikka kogemused ja teadmised. Päris selgeltnägija ma pole.

Kuidas ja kus plaanite sünnipäeva veeta?
Veedan sünnipäeva oma kodus. Ma ei pea sünnipäevi, niimoodi, et kutsuks palju rahvast kokku ja pidutseks… Ma ei tea, mul ei jätku nagu jõudu midagi sellist organiseerida. Kui ma väga rikas oleksin, siis kindlasti teeksin seda. Sest siis saaks palgata profid pidu korraldama, ja siis oleks sellel mõtet. Ma ei taha midagi lihtsalt niisama teha, et tulge kokku, joome ja sööme koos ja muud ei midagi. See on ju rohkem argipäev, seda võib alati teha. Pidu on see, mis on pidulik.

Naudin seda päeva nii palju kui suudan, sest see on ikka suur ime, et mulle on antud nii palju aega siin maa peal elada. Tegelen sellega, mis meeldib, askeldan oma kodus ja aias, kus ma ikka veel ennast päriselt sisse seada pole jõudnud. Tegemist on siin nii palju, et igavust tunda ei saa. Muidugi istun osa aega ka arvuti juures, aga mitte internetis, seda ma täna ei puutu – vaid urgitsen oma kirjutistes, loen üle, parandan ja täiendan, kus vaja, ja liigitan neid kuskile käsikirjadesse.

Mis on teie jaoks kõige kaunim sünnipäevakink?
Minu elu kauneim sünnipäevakink oli kontsert Tartu Sadamateatris, mille mulle kümme aastat tagasi korraldas mu tütreke, Katrin Pärn. Seal olid kaastegevad peale tema veel Toomas Lunge, Indrek Kalda, Kärt Johanson ja Tõnis Mägi, kes laulis minu soovil üle mitmete aastate üht oma noorusaja laulu, mis mulle väga meeldib: “Sind otsides”. Kauneimate Aastate Vennaskond laulis mulle Vanemuise sünnipäevalaulu. Ilus oli. Liigutav. Pärast oli väike pidu ikka ka.

Tahtsin midagi taolist teha ka sel aastal, aga mu tütar oli vahepeal raskesti haige, ja see võttis meilt mõlemalt jõu ära. Siis mõtlesingi, et ei teegi midagi, ehk kunagi hiljem. Selle kontserdi mõtet pole ma maha matnud. See oleks läbilõige minu ja mu tütre loomingust. Pärnaõietee. Kui Jumal lubab ja selleks jõudu annab, siis see saab teoks.

Juubelikingi tegi mulle Teatriliit, kes Kultuurkapitali kaudu kinkis mulle rahalise tänutoetuse. Olen südamest tänulik, et nad mind meeles pidasid! Ja juba kaks aastat tagasi sain ma ju kätte veel ühe juubelikingi, kui ilmus mu raamat “Minu elu hetked”. Selle kingituse eest olen tänulik Ajakirjade Kirjastusele ja kujundajale Rein Seppiusele, kes tegi sellest minu meelest maailma kauneima raamatu!