“Minu lihtne reegel on, et mistahes abi osutan ma sellistele inimestele siis kui ma võin olla kindel, et mu abi ei kuritarvitata. Vastasel juhul olen ma vaid kaasosaline pahe süvenemises ja sellise eluviisi jätkamises,” räägib Harri Kingo Ohmygossip.ee’le.

Harri Kingo, kui kohtate kodutut, siis kuidas reageerite?
Oma üldine suhtumine kodututesse inimestesse peaks olema igal valmis mõeldud juba enne sellist kohtumist. Kaasajal on meie ühiskond sel arengutasemel, et pole otsest vajadust igat kodutu päästma asuda ja oma koju tuua. Tallinnas peaks olema piisavalt varjupaiku, kuhu kodutu saab minna, kui ta on tõeliselt hädas. Üldjuhul nad ka teavad, kus need varjupaigad asuvad. Kuid nad ei taha sinna. Seal esitatakse neile tingimusi, mis neile ei sobi – näiteks tuleb olla kaine ja elementaarseid reegleid täita. Üldiselt on neil oma koht olemas, kus nad elavad. Tahetakse sinna tagasi, sest seal pole kontrolli.

Kas annate kodutule raha, või saadate ta niiöelda “pikalt”?
Alatine probleem on selliste inimeste usaldatavus. On mõttetu inimest aidata, kui ta su pakutud abi kurjasti kasutab. Inimene võib ennast ju õilsana tunda, andes kerjajale raha, aga ta ei tea kunagi, kas kerjaja on ikka tõelises hädas. Ega sedagi, kuidas see inimene seda raha kasutab. Suure tõenäosusega juuakse see raha maha. Kui vaatate neid inimesi näost näkku, siis tavaliselt vaatab teile sealt vastu sügav alkoholism.

Minu lihtne reegel on, et mistahes abi osutan ma sellistele inimestele siis kui ma võin olla kindel, et mu abi ei kuritarvitata. Vastasel juhul olen ma vaid kaasosaline pahe süvenemises ja sellise eluviisi jätkamises. Kui inimene vähegi ise tahab, siis on tal võimalus sellisest olukorrast välja tulla. Sageli seda aga ei tahetagi. See on mõnele hea viis end ära elatada või siis ollakse juba sellisel degradeerumise astmel, kust enam tagasiteed ei ole.

Olen raha andnud muusikutele. Kuna olen ise noorena veidi kitarri mänginud ja neid pille on endalgi kodus mitu, siis sellised noored tänavamuusikud on minult raha saanud. Olen teinekord nendega juttu rääkima jäänud ja nende mängu imetlenud. Üks vene poiss on isegi sõbraks saanud. Tema mängukoht on tunnel Viru Keskuse juures ja sealt läheb ka mu kodutee. Kuid ma pidin tema ees vabandama, et ma ei saa talle iga kord koju minnes raha anda – see muutuks mulle mu igapäevaseks maksuks. Ta hakkas naerma ja ta ei taha minult midagi – ta sai aru. Ta mängib seal, et osta endale parem pill. Ja ta mängib hästi. Ma pole teda viimasel ajal näinud – ju ta sai samasuguste tema mängu imetlejate abiga raha kokku.

Kas Tallinnas on kodutuid palju näha?
Ega ma ei teagi – käin linnas päris vähe ja mul puudub ülevaade. Kuid mind on häirinud, et nad lamavad otse kõnniteel linna kõige käidavamates kohtades. Kord küsisin politseinikelt ühe sellise kohta, kes oli oma alaliseks kohaks teinud Viru Keskuse esise, et kas politsei ei peaks mehe varjupaika viima? Ta vedeleb oma paljaste ja vigaste jalaköntidega linna kõige käidavamas kohas juba mitmes aasta? Politsei selgitas, et see on tema õigus. Kui riigi suhtumine on selline, siis pole parata – ma ei saa riigi kohustusi enda kanda võtta. Kui kodutuid on palju, siis on see ametivõimude tegematus.

Me pole just teab mis rikas ühiskond, kuid nii palju raha ja südant peaks meil olema, et ükski inimene ei peaks otse tänaval elama. Peavari, riie seljas, söök-jook ja võimalus puhtust pidada peab meie arenguga riigis olema garanteeritud igale – ka sellisele, kes on lõplikult lootusetu. Kui nii pole, eks siis see ongi meie endi reaalne headuse mõõt.

Miks inimene jääb kodutuks teie arvates?
On ilmselt kümneid võimalusi kodutuks jääda. Kuid tavaliselt on peamine põhjus inimene – kas see kodutu ise või siis keegi tema lähedastest, kes ta julmalt koduta jättis. Miks nii mingi inimsuhe läks – kes seda teab. Inimsuhtel on alati vähemalt kaks osalist ja väga harva on süüdi vaid üks. Sama harva saab kellegi sellises olukorras mingit inimtahtest sõltumatut paratamatust süüdistada. Tavaliselt pole kodutuks jäämine ühe päeva sündmus, vaid sellele eelneb pikk tee, lausa väljakujunenud elulaad, mis lõpuks heidiku staatusega lõppeb. Inimene pole teinud õigel ajal õigeid otsuseid, pole valinud teist teed, kui see veel võimalik oli. Kui uuritaks kodutute saatust, siis ilmselt selguks, et enamus süüd lasub neil endil. Mis ei tähenda, et neid aitama ei peaks. Kuid sageli on abi ette hiljaks jäänud – mõnda täielikult degradeerunud isiksust ei saagi enam aidata.

Kas teie enda elus on olnud ka raskemaid hetki ning kuidas olete sellest üle saanud?
On minugi elus raskeid aegu ja hetki olnud. Olen aga ise neist aegadest oma elus juba nii kaugel, et mul pole põhjust neid meenutada. Üle oma raskustest sain ilmselt seepärast, et elutahe minus ületas mu surmatahte. Valik oli lihtne: elad või sured? Ma valisin elamise. Ja ma ei kahetse.