“Olen juba 10 aastat tenniseklubi XO innukas liige, kabinetis on mul mitu riiulitäit võidukarikaid, paar aastat tagasi õiendasin isegi tennisetreeneri kutseeksami, nii et võiksin sel alal isegi töötada,” räägib tervist hindav ajakirjanik, kirjanik, raadios saatejuht ning Isamaa ja Res Publica Liidu ridades Riigikokku kandideeriv Õpetajate Lehe peatoimetaja Kalle Muuli Ohmygossip.ee’le. Vestleme poliitikast, majandusest ning paljust muust!

Mida saab üksikisik teha, et oma majanduslikku heaolu suurendada? Mida peaks ettevõtjad oma tegevuses ja suhtumises muutma? Milliseid samme peaks riik ette võtma?
Kui rääkida väga väikese palgaga inimestest, siis riik saab nende heaks teha põhiliselt kahte asja: vabastada nad tulumaksust ja suurendada seadusega miinimumpalka. Minu meelest tuleks teha mõlemat. Inimesel endal on teoreetiliselt mitmeid võimalusi sissetuleku suurendamiseks: omandada parem haridus, üritada leida tasuvam töökoht, võtta lisatööd vms. Tegelikus elus on sageli siiski sada takistust, mis need võimalused maha kriipsutavad – alates selleks, et parema hariduse omandamiseks on sageli vaja raha, mida väikesepalgalisel inimesel lihtsalt pole, ja lisatöö tegemiseks on vaja aega, mida tuleb näpistada laste ja pere arvelt.

Mida toovad lähiaastad nii Eesti kui maailma majandusele? Mida teie ennustate – kes tulevad kriisist võitjate, kes kaotajatena välja? Kriisijärgne vindumine kestab veel pikalt. Euroopa ja Eesti väljaavaade ei ole hea. Euroopa elab jätkuvalt võlgu ja võlakoorem üha kasvab. Äsja välja kuulutatud rahatrükk aitab probleeme küll edasi lükata, kuid ei lahenda neid. Eesti majandust rusub kiiresti kahanev rahvaarv ja rahvastiku vananemine, samuti see, et juba 10 aastat järjest võimul olnud Reformierakond on keskendunud üksnes oma võimu hoidmisele ega julge seetõttu ühtki hädavajalikku reformi ellu viia.

Millised on teie uusaastalubadused – endale, perele, riigile?
Endale – kirjutan ka sel aastal vähemalt ühe raamatu. Perele – minu ajakava ei muutu võrreldes senisega pere kahjuks ka siis, kui mind riigikogusse valitakse. Riigile – kui mind riigikogusse valitakse, töötan seal neli aastat pühendunult, ei valeta ega varasta, jään normaalseks inimeseks ning lähtun kõigis oma otsustes väärtustest, mitte isiklikest või erakondlikest huvidest.

Kes on Eestis ja kes on maailmamastaabis teile nii äri- kui poliittasandil eeskujudeks?
Mul ei ole eeskujusid. Aga kui kedagi siiski nimetada, siis Eestist Jüri Luik, meie suursaadik Moskvas, ja raja tagant Carl Bildt, endine Rootsi peaminister, kes on ka Eestit palju aidanud.

Mis on parim investeering, mida olete teinud? Millesse, kuhu soovitaksite teie investeerida?
Tootluse poolest on ilmselt kõige vägevam olnud minu elu kõige esimene aktsiatehing. See juhtus 1990ndate aastate algul, kui Postimehe erastamise käigus pakuti kõigile töötajatele võimalust osta Postimehe aktsiaid. Kasutasin seda võimalust. Mõni aasta hiljem ostis Postimehe uus omanik selle aktsia umbes 20 korda kallimalt tagasi. Praegu investeerin valdavalt märksa tagasihoidlikuma riski ja tootlusega ettevõtetesse. Tallinna börsil on mu lemmikuteks Tallinna Vesi ja Tallink, aga pean lugu ka kinnisvarast.

Keda peate kõige tugevamateks poliitikuteks Eestis?
Visionääridena, sihiseadjatena, ideede tekitajatena jääb uus poliitikute põlvkond Lennart Merile, Mart Laarile ja Siim Kallasele selgelt alla. Aga poliittehnoloogia valdamise ja parteimasina juhtimisoskuse poolest on kõige tugevamad muidugi praegused Reformierakonna liidrid, muidu poleks see erakond ka pooltki nii kaua võimul püsinud.

Mis teid enim vihastab meie poliitilise elu juures? Ja mis rõõmustab?
Vihastab pole õige sõna. Ma ei reageeri poliitikale sellise emotsiooniga. Aga kõige halvemaks asjaks pean isiklike ja erakondlike huvide seadmist väärtustest ettepoole; võimulolemise seadmist tähtsamaks eesmärkidest, miks üldse võimul olla; rahvale valetamist ja valija manipuleerimist hirmutamise ja saamahimuga. Rõõmustab uute inimeste ja uute erakondade võrdlemisi arvukas tulek poliitikasse.

Kui tähtis on teie jaoks tervis? Kas näiteks lause “ma pole aastaid puhkust välja võtnud” on asi millega uhkustada või näitab see pigem hoolimatust enda suhtes? Kuidas teie ennast “laete”?
Võin öelda vastupidi: olen juba aastaid puhkuse alati välja võtnud. Olen juba 10 aastat tenniseklubi XO innukas liige, kabinetis on mul mitu riiulitäit võidukarikaid, paar aastat tagasi õiendasin isegi tennisetreeneri kutseeksami, nii et võiksin sel alal isegi töötada. Lisaks tennisele jooksen kolm-neli korda nädalas. Vanuseklassis 50+ on minu parim tulemus maratonijooksus 3 tundi ja 17 minutit ja 40 sekundit.