“Ostke maalapp mõnes privaatsemas Eestimaa paigas. Ürgmetsad, rabad, haigrute hääled, rukkiräägud hämarduvates põõsastes. Öösel taevakaardi õppimine. Meie riigis on julmalt palju kohti, kust saab endasse laadida massiivse vaimse kogemuse. Mullivannid, käekellad ja ilusad autod lihtsalt ei anna seda,” soovitab head investeeringut EKRE ridades Riigikokku kandideeriv Ruuben Kaalep. Ruuben vestleb Ohmygossip’iga majandusest, poliitikast ja paljust muust.

Mida saab üksikisik teha, et oma majanduslikku heaolu suurendada?
Mõelge järgi, kus te oma finantse hoiate. Euroopa Keskpank annab lähipäevil teada uutest suundadest oma rahapoliitikas ja kui neil juba trükimasinad huugama pannakse, siis võib varem või hiljem inflatsiooni oodata. Börsiuudistel tasub silm peal hoida. Ei tohi jääda viimaste hulka, kes põhjaminevast pangast tormavad raha välja võtma.

Ja tehke tööd, leidke endale tegevus, mis muidu meeldib ja raha ka sisse toob. Mina usun orgaanilisse riiki. See on nagu sipelgapesa, kus igaühel on oma ülesanne, mille jaoks ta on loodud ja kõik loksub niimoodi paika, et inimesed leiavad just selle oma niši. Igaühest ei saa firmajuhti, igaühest ei saa inseneri.

Mida peaks ettevõtjad oma tegevuses ja suhtumises muutma?
Peremehetunnet on palju rohkem vaja. Eestlastel üldse on vaja usku, et me oleme oma maal omanikud, mitte vasallid. Meil on olnud ühe väikse riigi kohta väga palju hiilgavaid äriideid, Skype’ist Minoxi kaamerani. Peaaegu kõik on suurtele väliskorporatsioonidele maha müüdud. Me peaks jõudma oma suhtumisega nii kaugele, et tähtsam ei ole kohe paar tuhat pihku saada, selle asemel, et oma higi ja vaevaga panna püsti äri, mis lõpuks hakkab sadu miljoneid teenima.

Milliseid samme peaks riik ette võtma?
Bürokraatia pihta haamrit andma. Need 80 protsenti seadustest ja regulatsioonidest, mis meile Brüsselist ette kirjutatakse, on suures osas Eesti konteksti täiesti sobimatud ja hammustavad ettevõtlust. Näiteks põllumajandustoodangule kehtestatud kvoodid ei lasegi Eesti põllumeestel rikkaks saada. Eesti valitsus peaks võtma end kokku ja mõned Euroopa Liidust tulevad “soovitused” lihtsalt kuu peale saatma.

Üks suur valdkond, mille kaudu meid lõa otsas hoitakse, on pangandus. See on praegu üles ehitatud sisuliselt katteta raha laenamisele ja selle pealt õhust intresside välja võlumisele. 35 kuni 40 protsenti hindadest moodustavad tegelikult intressimaksed pankadele. Meil on vaja rajada oma pank, mis toetaks just neid Eesti ettevõtjaid, kes hoiavad Eesti majandust ülal. Hoiulaenuühistud on selles osas heaks eeskujuks. Ja lõpuks peame me jõudma niikaugele, et ehitame üles iseseisva, intressivaba ja Eesti loodusvaradega tagatud rahasüsteemi.

Mida toovad lähiaastad nii Eesti kui maailma majandusele? Mida teie ennustate – kes tulevad kriisist võitjate, kes kaotajatena välja?
Euro on üles ehitatud valedele alustele. Erineva fiskaalpoliitikaga riikidel ei saa olla ühist rahapoliitikat. Euroopa Stabiilsusmehhanismi loomine lükkas lihtsalt edasi kriisi, mis ühel hetkel peab ikkagi tulema, sest pangad nõuavad endiselt Lõuna-Euroopa riikide võlgu sisse.

Eesti võib sellest tuleviku kriisist edukalt välja tulla, kui me alustame otsemaid oma iseseisva majanduspoliitika ajamist. Vastasel juhul oleme liiga tugevalt euroalaga seotud ja meid tõmmatakse vältimatult kaasa.

Millised on teie uusaastalubadused – endale, perele, riigile?
Isegi ilma uusaastalubadusteta võib 365 päeva jooksul igasugu asju teha. Aga minu südameasjaks on rahvuslik noorteliikumine Sinine Äratus, mille üheks juhiks ma olen, ja selles osas on uueks aastaks päris palju plaane. Eelmisel aastal ehitasime üles oma organisatsiooni üle Eesti ja panime aluse traditsioonidele nagu tõrvikurongkäik Tallinnas 24. veebruaril. Nüüd on meil olemas kindel tuumik rahvuslikult mõtlevaid noori, kes on valmis Eesti eest kõik andma.

Uuel aastal peab Sinine Äratus leidma endas piisavalt jõudu ja distsipliini, et saada tõelisteks eestlaste uue rahvusliku ärkamise tõrvikukandjateks. Konservatiivse Rahvaerakonna noorteliikumisena peame meie võtma oma suunaks maailmavaatelise ja loomingulise metapoliitika, et liberalismi asemel pakkuda Eesti noortele alternatiiviks teed etnilise rahvusluse suunas.

Kes on Eestis ja kes on maailmamastaabis teile nii äri- kui poliittasandil eeskujudeks?
Eesti poliitikas tooks kindlasti välja vabadussõjalaste liikumise, kes oli kompromissitult valmis rahvusmeelse riigijuhtimise eest seisma. Samuti Jüri Uluotsa, kelle teoseid ma vahel ikka loen ja kes on tõelise visionäärina mõtestanud selle, mis on eestlaste suhe riigiga ja seadustega. Muidugi pakuvad mulle alati inspiratsiooni lugematud Eesti vabadusvõitlejad alates muinasajast ja Liivi sõjast kuni Eesti Leegioni ja metsavendadeni. Aga häid eeskujusid on ka minu oma erakonna juhtide seas. Vestelge näiteks Mart Helmega tunnikese ajaloo ja strateegia teemadel ning te teate, millest ma räägin.

Maailmast on tohutult näiteid riigimeestest ja filosoofidest, kellelt on midagi õppida. Hiljuti jäi mulle silma 18. sajandi Prantsuse väejuht Henri de la Rochejaquelein. Ta oli noor mees, kui Prantsusmaal puhkes revolutsioon. Henri ei läinud nende vasakpoolsete utoopiatega kaasa ja liitus hoopis ülestõusuga revolutsiooni vastu. 21-aastaselt sai temast kindral. Ta hukkus paar kuud hiljem ebavõrdses võitluses. Ajalukku läks tema käsk enne lahingut: “Sõbrad, kui ma ründan, tulge mu järel! Kui ma taganen, tapke mind! Kui ma hukkun, makske mu eest kätte!”

Äris? Oma vastaspoolelt on ikka hea õppida. Pean silmas suuri vasakpoolseid meediamagnaate, kelle võimuses on vormida inimeste arvamust ja kujundada kultuuri. Pole valikut, paremkonservatiivsed rahvuslased peavad nende koha üle võtma, kui me tahame oma ideedega kuhugi jõuda.

Mis või kes pälviks tiitlit “Aasta ämber 2014”?
Piirileping Venemaaga. Vaevalt saadi allkirjad paberile, kui juba oli Venemaa Ukrainas demonstreerinud, kui vähe ta sellistest lepingutest hoolib. Kui piirilepingust loodeti Eesti-Vene suhete paranemist, siis nüüd on selge, et see oli puhas soovmõtlemine. Venemaa kritiseerib endiselt Eesti kodakondsuspoliitikat ja püüdis näiteks Sinimägede kokkutuleku ajal Eesti siseasjadesse sekkuda. Elementaarne: sellise käitumisega riigile ei tohi mingil juhul teha territoriaalseid järeleandmisi.

Mis on parim investeering, mida olete teinud?
Olen investeerinud aktsiatesse ja väärismetallidesse, aga hiljuti ostsin virnajagu raamatuid. Otsustasin end tõsiselt kurssi viia parempoolse filosoofiaga selle kõige sügavamatel tasanditel. Raamatute lugemine on selleks palju mugavam ja vahetum tee kui blogipostituste sirvimine arvutiekraanil. Võtsin oma Julius Evola teosed, istusin suvel keset Vastseliina linnusevaremeid maha ja tundsin, kuidas rahulolu ja maailmaga leppimine minusse voogas. Sellest hetkest peale on kõik kuidagi lihtsam. Tajun enda kohta universumis ja seda, kuidas pean panustama oma rahva püsimajäämisse sellel maal ja sellel ajastul, kuhu ma olen sündinud.

Millesse, kuhu soovitaksite teie investeerida?
Ostke maalapp mõnes privaatsemas Eestimaa paigas. Ürgmetsad, rabad, haigrute hääled, rukkiräägud hämarduvates põõsastes. Öösel taevakaardi õppimine. Meie riigis on julmalt palju kohti, kust saab endasse laadida massiivse vaimse kogemuse. Mullivannid, käekellad ja ilusad autod lihtsalt ei anna seda.