Ohmygossip.ee / Ohmygossip Couture / OHMYGOSSIP Teen / Intervjuud / Seltskonnauudised / Suhted & Seks / Üritused / Blogid / Mitmesugust / Ilu & Mood / Film & TV / Gourmet
NordenBladet.ee / Ühiskond, Poliitika ja Äri / Reisimine & Kultuur / Kodu & Lapsed / Tervis, Keha & Vaimsus / Helena-Reeda Blogi / Eesti uudised / Soome uudised / Päevauudised

Pihinurk: Ta haaras noa ja ma arvasin, et suren!

OHMYGOSSIP — Seekord kirjutas oma loo meile neiu, kes soovis teie ees anonüümseks jääda, neiu kes nüüdseks on küll uues, armastusväärses suhtes, kuid ei suuda kunagi unustada seda, mida on kord üle pidanud elama. Loodame südamest, et keegi, kes kannatab koduvägivalla all, tunneb end sellest loost ära ja jookseb nii kuis saab, tagasi vaatamata…

Siin siis seekordne lugu:

Minu lugu sai alguse ajast kui läksin kooli, kodulinast kaugemale, Tartusse. Olin tagasihoidlik maatüdruk ja üldse mitte väga suur seltsija teiste inimestega. Armastuslugu sai alguse sügisel ühiselamus elades. Teiste tüdrukutega kaasas käies saime tuttavaks nii mõnegi inimesega ja siis kohtusin ka noormehega, kes mu elu 1,5 aastaks põrguks muutis.  Peale esimest kohtumist hakkas ta mulle peale suruma, et ma meeldin talle ja, et me võiks ikkagi proovida. See moosimine kestis paar kuud seni kuni ma alla andsin ja mõtlesin, et tühja ka – proovime. Järgmised kaks kuud olid väga ilusad – lilled, sõrmused – palju soojust ja kõik oli väga tore, ei saaks midagi selle algusaja peale halba ütelda.

Siis juhtus nii, et tema visati mingil põhjusel ühiselamust välja, kahjuks ei suuda ma hetkel meenutada miks…  See mees oli minust vanem, päris kõvasti ja eelnevalt ka kriminaalselt karistatud, kahjuks sain ma sellest teada alles siis kui olime 2- 3 kuud koos olnud. Peale seda kui ta välja visati üüris ta eraisiku majast ühe toa ja mina läksin temaga …ja siis hakkaski terror pihta.

Ta tarbis pidevalt s.t igapäevaselt alkoholi seega ta oli 24 h alkoholijoobes olenevalt päevast – millal vähem, millal rohkem. Esimene löömine toimus lahtise käega ja suhteliselt tugevalt – ka siis oli ta muidugi  joobes, nagu tavaliselt. Mina olin sel ajal 17 aastane ehk siis liiga noor, et kõike selge peaga analüüsida. Loomulikult vandus ta peale löömist suurt armastust ja lubas, et seda enam ei juhtu, see oli vihahoos juhtunud ja sellele lisas, et ega ta niikuinii väga kõvasti ei löönud ja kõigele lisaks lahtise käega. Niisiis selle esimese korra ma talle ka andeks andsin…

Elades Tartus oli tal juba seal eelnevalt tuttavaid/ sõpru kellega ikka kuskil joomapeal käidi. Mina ütlesin igakord, et kas ikka on vaja minna, sest need sõbrad polnud ka just kõige mõistlikumad inimesed. Järgmine kord oligi siis kui tema tahtis minna ja mina soovitasin seda mitte teha, ta hammustas mind näost nii kõvasti, et mul oli see koht paistes mitmeid päevi. Tema vägivalda kuulsid ka teised majaelanikud pidevalt küsides kas kõik on ikka korras – ma vastasin ikka, et muidugi. Kõik on OK. Kuigi nii see asi polnud – pooltki. Terve see aeg käis ka pidev vaimne terror, et ma teha mitte midagi ei viitsi ja täielik li*s olen. Tahtsin käia nädalavahetustel kodus, mis asus 90 km Tartust. Seda ta mul teha ei lubanud ja seega sai hetke kasutatud kui teda ei olnud – kas oli poes vms ma lihtsalt põgenesin. Ma lubasin enam mitte tagasi minna, aga siiski ma tegin seda jällegi. Selline terror kestis terve talv. 

Suve hakul oli tal liikumisi sõpradega veelgi rohkem, st. ka seda, et ta alkoholijoove oli veelgi suurem. Kord oli selline, et ta tahtis mul noaga juukseid maha lõigata, tõmbas mind patsist ja hoidis nuga käes, mina üritasin mitte karjuda, et ta veel rohkem üles ennast ei kruviks. Siis oli mitmeid kordi lahtise käega löömist vastu nägu ja ta lõi mind tihti oma põlvega vastu minu kintse. Jalgadel olid mul pidevalt sinikad. Siis kord põgenesin vannituppa ja keerasin ukse kinni ja ma ei tulnud sealt välja – teisi majaelanikke ka sel hetkel ei olnud. Ja ma olin seal vannitoas tunde – seni kuni keegi üürnikest majja tuli. Selle ajaga oli ta enam vähem maha rahunenud ja kutsus mind kaasa, läksime siis sealkandis lähedal oleva poe juurde – tal oli mingi kokkusaamine mingite meestega, ütlesin, et ei taha tulla ja lähen ära koju. Tema lõi mulle peaga vastu nägu ja sõimas mind poe eest igasuguste kohutavate sõnadega ja kuskile ma ei pääsenud. Mul kästi vait olla ja kaasa tulla, seda ma ka tegin. Ja siis tuli aeg sellest kohast ära kolida.

Kolisime tema koju Tallinnasse. Seal sain pidevalt peksa – ükskord oli juhus kui ma seisin vastu seina ja ta viskas mind suure võtmekimbuga ja see lendas täpselt nii, et vastu seina ja vastu minu pead. Hiljem tema juures istudes tundsin, et miski jookseb mul seljalt alla ja mis see muu sai olla kui veri, seda talle näidates ta seda ei uskunud ja arvas, et ma tegin seda meelega, et teda saaks süüdistada.

Ükskord, kui ka mu mehe ema majas oli, ajas mees mind noaga taga, sain õnneks vetsu põgeneda. Ta lõhkus seda ust, aga õnneks loobus ja läks minema korterist. Mina läksin tema emaga kaasa, tema koju. Oli kordi kui ta jättiski mind kuskile keset linna ja läks ise minema. Õnneks oli mul tema ema telefoni number peas ja tänavalt palusin kelleltki võõralt telefoni laenata, et saaksin helistada. Tänan siiani neid inimesi, kes mind aitasid. Kord käisime mere ääres ja pani mulle meelega jala taha, et ma kukkusin seljaga vastu kive. 

Kaua me Tallinnas ei elanud, healjuhul paar kuud, siis kolisime Tartusse tagasi. Teadagi tema terroriseerimis ja valetamisoskustega, mina jooksin tal sabas. 

Uues korteris, aga sama elu. Mida kauem ta oli alkoholi tarbinud seda rohkem väljus asi  kontrolli alt. Peksmised läksid aina jubedamaks. 

Ühel varakevadisel õhtul tülli minnes ja peale löömist, läks ta poodi õlle järele – jättes toaukse lahti, mis juhtus ka pika kapulemise peale, et ma lubasin mitte ära minna, mida ta muidugi iga kord kahtlustas, õieti tegi, sest ma otsisin vaid võimalust et igaveseks lahkuda…. Seekord siis pakkisin kiiremas korras oma seitse asja ja läksin minema, tema sõbra naine oli saanud minu heaks sõbrannaks ja ta võttis mind alati vastu kui mul tarvis oli. Seal ma siis olin päris mitu päeva – peale mida hakkas pihta pidev helistamine ja terror, et ta tapab mu ära, kui mu kätte saab. Lõpus kasutas strateegiat ja hakkas rääkima, et armastab mind ja pole enam vihane ja, et ma koju tagasi tuleks. Mina siis jällegi läksin ( jumal andestagu mulle….) ja siis see juhtus – elu kohutavaim asi mis sai minuga juhtuda. Ta peksis mind, julmalt, rusikatega ükskõik kuhu aind sai. Nägu, käed, jalad mistahes kohad. Siis ta üritas mind kägistada, siis tundsin, et nüüd on kõik, pilt läheb eest ja ma suren. See tunne on siiani meeles. Siis haaras ta noa ja pani selle mulle kõrile lubades mind ära tappa. Mina kükitasin toanurgas ja nutsin, ei osanud muud teha. Hirm oli meeletu, et kas ta jätab mu üldse elama. Tema jõi ennast nii täis, et jäi magama. Mina selajal läksin sealt kiiremas korras ja nii vaikselt minema, et isegi enda samme ma ei kuulnud. Ma jooksin täiesti suvalises suunas koguaeg seljataha vaadates äkki ta tuleb järgi. Hirm oli meeletu, väljas oli külm. Mingite sammude peale põgenesin kuskile kellegi hoovi ja olin seal hiirvaikselt mitu tundi, surmahirm oli. Peale seda läksin sellesama sõbranna poole kellest oli eelnevalt jutt. Tükk aega ma temast ei kuulnud, arvasin, et jättis mu rahule. Siis ükshetk tuli kõne politseist, et ta on vahistatud ja ta on arestimajas. Mille eest? Seda ma ei teagi – eks ta tegi kuritegusid terve selle aja jooksul kui koos olime. Kuna ta oli ka tingimisi vabastatud eelnevalt ei lastud teda ka enam vabadusse. 

Peale selle olin veel kaks nädalat Tartus enne kui koju läksin tagasi. Varem ei julgenud minna, sest nägu oli ju verevalumeid paksult täis. Nägin õudne v&auml
;lja.

Siis ma olin päris kindel, et ma pääsesin – sain temast lahti. Olin nii õnnelik – õnnelik selle üle, et elan ja et lõpuks olen suutnud ta juurest ära minna, temast lahti saada. Aga ei… See ei lõppenud. Vanglast hakkas tulema kirju ja kõnesid. Käisin teda isegi paar korda vanglas vaatamas. Aga läksin eluga edasi – teda vihates, vihkan teda siiani ja vihkan arvatavasti elu lõpuni. Otsustasin, asjale punkti panna, lõplikult. Peale seda tuli terve hunnik tapmis- ja ähvarduskirju. Siis viskas mul üle ja läksin politseisse. Peale seda oli ka kõik.

Ma olen õnnelik, et elan. See kõik juhtus 7 aastat tagasi, aga siiani on see meeles… Olen sellest kõigest õppinud, et usaldus tuleb välja teenida ja kes kord lööb, jääbki lööma…. Ka uut armastus oli mul raske “leida”. Olin pidevalt kodus ja päris palju kordi tarbisin rahusteid. Nüüd elan juba 4ndat aastat koos armastava mehega. 

Naised, paluge abi ja kui olete saanud ära joosta, ärge minge enam eales tagasi mehe juurde kes on löönud , nagu mina seda mitmeid kordi LOLLI peaga tegin. Need mehed ei muutu ealeski. Mina olin kahjuks nii noor, tola ütleks, ma ei suuda siiani uskuda, et suutsin edasi armastada meest, kes mind oleks vabalt võinud tappa, tola, et ma siis abi ei palunud …  keegi ei teadnud sellest midagi, ja paljud ei tea tänaseni…  

Südamelt on hea ära saada, hea on kirjutada ja uskuda, et keegi loeb seda ja tunneb ENNAST ära… tehes oma elu parim valik, minnes vägivaldse mehe juurest ära! 

 

Pihinurgas saad alati soovi korral anonüümseks jääda! Räägi oma lugu, et inimesi hoiatada ja teavitada! Räägi lugu, et hingelt saaks ära! Ohmygossip.ee pihinurk: info@ohmygossip.nordenbladet.ee või kristiina@ohmygossip.nordenbladet.ee

/Pihinurgas on ka kommentaarium avatud, kui keegi soovib oma kogemusi jagada või antud teemal muul moel sõna sekka öelda!/



Reklaam:
error:
Copyright © NordenBladet 2008-2020 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian.
Nordic News Service & Link Directory



blog.tr.ee