Kui Mare Väljataga (53) esitab Arne Oidi ja Gennadi Podelski lüürilisi lugusid, meenuvad kuldsete kuuekümnendate sumehäälsed lauljannad, kontserdid nähtuna väikestest mustvalgetest televiisoritest, suitsused salongid, kütkestavad meloodiad Radio Luxemburgist, kirjutab ajakiri Naised.

“Olen viimasel ajal otsad hästi kokku tõmmanud. Mitte et ma ei tahaks esineda, aga pole olnud põnevaid pakkumisi,” ütleb Mare, kellele osutus 60ndate retromuusika õhtu programmi kokkupanek ja stiilne ülesehitus väljakutseks. Väljataga meenutab naeruga pooleks, kuidas ta kuuekümnendate laulikuist repertuaari otsis ja internetist toonaseid moepilte uuris – et kuidas tolleaegsed lauljannad rõivastusid, milliseid poose modellid võtsid… Kuuekümnendate tütarlapselik stiil istub tänagi Mare selga kui valatult – hoolimata sellest, et mainitud aastakümnel Mare alles muretut lapsepõlve veetis.

Mare ise oma esimesi estraadilaululemmikuid ei mäleta, aga kinnitab, et tõenäoliselt olid need pärit Voldemar Kuslapi repertuaarist. “Sellel oli ka oma põhjus – mul oli juba lapsena tohutult madal hääl!” Seda, kas ta just lauljaks saada tahtis, ta täpselt ei mäleta. “Tõsiselt mittee! See on kuidagi kujunenud, ma ei ole seda eraldi tahtnud. Ei meenu, kelleks tahtsin saada. Aga kuna ma kogu aeg klaverit mängisin ja kogu aeg laulsin, soovitasid peretuttavad mu vanematel mind estraadistuudiosse saata – ta kogu aeg laulab teil, las ta siis läheb!”

Täna on Mare keskendunud peamiselt õpetajatööle muusikaakadeemias ja Otsa koolis.