Kuigi Mark on ameeriklane, võib tema kohta ka öelda, et ta on maailma kõige paremini müüv väliseesti kunstnik. Sest Marki vanemad on väliseestlased. Oma sisekujunduslike eelistuste kohta ütleb Mark Kostabi, et tegelikult tunneb ta end emotsionaalselt paremini, kui ta kodu on mugav, puhas, hästi organiseeritud ja kõik töötab nagu kellavärk. “Mõnikord, kui märkan, et kogu mööbel ning maalid on omavahel kooskõlas, siis tajun suurepärast kaitstuse- ning õnnetunnet,” räägib Kostabi ajakirjale Interjöör.
“Kõige suurem erinevus on vannitubades. Itaalia vannitubades on bideed, Ameerika omades mitte. Teine suur erinevus on, et Itaalia inimesed kasutavad rohkem n-ö vabu, lahtisi vaipu, ameeriklastele meeldib aga seinast seina ulatuv vaipkate. Itaalia kodudes on tavaliselt rohkem originaalmaale, ameeriklased aga kasutavad rohkem postreid. Muidugi on ka Ameerika kodudes originaalmaale, kuid need on siiski suurte linnade elanike kodudes. Samas on peaaegu kõigil itaallastel väga tugev kunstitunnetus ning armastus originaalkunsti vastu,” räägib Kostabi itaallaste ja ameeriklaste kodude peamistest erinevustest.
“Minu tööriistakast on sama segamini kui mu isa oma. Mu ema tõi koju palju kunsti ning kunstiraamatuid, mis enamikus olid elutoa kohvilaual. Sama on ka minu korterites Roomas ning New Yorgis. Pluss – olen edasi kandnud traditsiooni omada suurt Steinway klaverit,” räägib maalikunstnik lapsepõlvekodu ja preagust kodu võrreldes. Samuti lisab mees, et talle meeldib kord: “Võib-olla mõned inimesed eelistavad segaduse ning kaose mugavust, aga mulle meeldivad toad, milles on kerge liikuda, mis pakkuvad mugavust ning suhtlusvabadust. Ja igas toas peaks olema ilus tool.”
Kostabi, kes pole küll sisekujundusega otsestl kokku puutunud, naudiks sisekujundamist väga. “Mult pole kunagi palutud teha sisekujundust, aga ma kindlasti naudiksin seda protsessi ja kogemust. Alustaksin kliendiga sügavuti rääkimisest, et mõista, mis teeks nende elu paremaks. Ma tahaksin teada tema lapsepõlve kodust ning tema kirgedest ning eesmärkidest. Ja ma võib-olla prooviksin teda suunata, et ta ostaks ühe suure ovaalse Saarineni laua ja vähemalt ühe väikse Saarineni pjedestaallaua, mida ma pean vastupandamatuks. Ja muidugi ka Kostabi maali!”
Refereeritud artikli täisteksti loe ajakirjast Interjöör