Võsu mändide all, jõekäärus asuval terrassil on minu vestluskaaslaseks Tallinna juudi kooli direktor Mihhail Beilinson. Ajalooõpetajana on tema eriliseks huvialaks Tallinn, kuid täna räägime Võsust ja juutlusest, alustab Valdu Toomla oma intervjuud Virumaa Teatajas.

Millal juudid Eestisse tulid?
Esimesed vihjed juutidest Eestis on XIII sajandist. Siis oli Tallinnas juba sünagoog, mis tähendab, et pidi olema vähemalt kümme täiskasvanut. Hilisemal ajal hakkasid juudid Eestisse tulema XIX sajandil, pärast Poola järjekordset jaotamist, mille tulemusena jäi Venemaa riigi koosseisu umbes 3 miljonit juuti. Arvatakse, et XIX sajandi lõpul oli praeguse Eesti territooriumil neid umbes 2000.

Meie suguvõsa tuli algul Tartusse, hiljem liiguti edasi Tallinnasse. Minu vanaisa oli kuulus Tallinna kaupmees Epštein. Ka olen ma sugulane Eri Klasiga, meie vanaisad olid vennad.

Kuidas teie suguvõsa sõja üle elas?
Osa neist jäi siia, osa, kaasa arvatud minu ema, evakueerus juuli alguses Venemaale. Nii sündisin ma juuli lõpul Tšeljabinski oblastis. Neil, kes siia jäid, polnud võimalust pääseda. Natsid hävitasid ligi tuhat kohalikku juuti, sealhulgas osa minu suguvõsast. Juute represseeris ka nõukogude võim. Juuniküüditamise käigus viidi Siberisse üle neljasaja juudi, kuid neil oli vähemalt võimalus ellu jääda.

Milline on praegune Eesti juudi kogukond?
Praegune juudi kogukond on põhiliselt pärast sõda siia tulnud. Osa nendest, nagu näiteks mina, kuulub sõjaeelsesse kogukonda, kuid sõja järel tuldi siia koos armeega, hiljem pärast kõrgkooli suunamise korras või osa haritlasi repressioonide kartuses. Praegune juudi kogukond, kuhu kuulub umbes 3500 juuti, põhineb kolmel alusel. Esiteks on vaimulik kogudus, siis ilmalik kogukond ning kolmandaks juudi kool. Vaimulik elu on väga reglementeeritud. Juudi usus on kokku 613 käsku, mitte 10, nagu kristlastel. Neist 365 on keelavad ja 248 lubavad käsud. Juudile omaselt on ajalooliselt kujunenud kaks väga tähtsat asja, need on laste haridus ja vanurite hooldus. Lapsed hakkavad õppima kolme-neljaaastaselt. Kuni kolmanda eluaastani ei tohi juukseid lõigata, aga kui juuksed on lõigatud, algavad ka juba õppimine ja õpetamine. Esialgu õpetati muidugi ainult poisse, tüdrukute haridusele idamaise kombe kohaselt eriti tähelepanu ei pööratud. Ilmalikul kogukonnal on sotsiaalne eesmärk. Siia kuuluvad vanurite hooldus ning igasugused noorsooprogrammid. Kogukonna eesmärk on hooldada kõiki oma liikmeid, kui nad seda vajavad.

Mida kujutab endast juudi kool?
Juudi kool on tegutsenud Tallinnas Karu tänavas asuvas majas juba 17 aastat. Maja kuulub juudi kogudusele. Tegemist on riikliku vene õppekeelse kooliga. Lisaks riiklikule õppekavale õpetatakse täiendavalt heebrea keelt, juudi ajalugu ning juudi tavasid. Neid väljaspool õppekava olevaid aineid rahastab Iisraeli riik. Näiteks heebrea keele õpetaja tuleb Iisraelist tavaliselt kolmeks aastaks. Muidugi võivad koolis õppida ka mittejuudid, kuid sel juhul tuleb arvestada juudi tavadega, mida koolis au sees hoitakse. Näiteks peetakse igareedest sabatit. Juudi kool täidab rahvuskooli nišši. Meie kool pole halvem kui teised ning kes soovib õppida, seda siin ka kahtlemata võimaldatakse. Õppimine kui selline on juutide puhul traditsioon, sest ainult see võimaldas äraelamist. Massiline õppimine lubas välja selgitada parimad. Enne sõda oli loomulik, et juudi peredes osati nelja kohalikku keelt, need olid jidiš, eesti, vene ja saksa keel. Meid ühendab see, et me oleme ühisest rahvusest, meie kannatused ja meie ajalugu ja muidugi meie haridus ja me oleme selle üle uhked. Kool peab andma põhja, arusaamise elust. Mina ei mõista seda, mis asi on koolis ahistamine. Näiteks juudi peres on laste füüsiline karistamine absoluutselt välistatud. Laps on kingitus ja teda tuleb hoida. Kasvatamiseks ja karistamiseks on teised võimalused.

Kas juutlus põhineb rahvusel või usul?
See on paljuski vaimulik. Rabi on see, kes jälgib täpselt vaimulikku poolt. Mina olen ilmalik ega käi igal pühapäeval sünagoogis. Kuid on tavasid, millest ma raudselt kinni pean. Hoolimata rasketest aegadest on meie peredes alati peetud juudi pühi. Nõukogude ajal oli keelatud näiteks heebrea keele õppimine, kuid side säilis, küll mitte otseselt, sest oli teada, et osa sugulasi elab näiteks Iisraelis, kuhu nad olid 1939. aastal läinud. Kui juut on juudina sündinud, siis ta on niikuinii juut, kas ta tunnistab seda endale või ei. Juudiks võib ka saada, kuid see on pikk ja raske protsess, mille lõpuks tuleb teha põhjalik eksam ja seda saab teha ainult Jeruusalemmas. Iisraeli riik toetab kõiki juute, kes elavad väljaspool Iisraeli. 1990. aastal olin esimest korda Jeruusalemmas. Nutumüüri ääres tekkis selline kirjeldamatu rõõmutunne. See oli äratundmine, et siin on maailma naba. See on kolme usu kokkupuutepunkt, siin on eriline aura. Nüüd olen ma seal käinud kuus korda ja lähen jälle, kui võimalus avaneb.

 

Refereeritud artikli originaaltekst: “Pinnavirvendus ja põhjalained”, Valdu Toomla 23.08.2007