“Andke mulle andeks, sest tegelikult ma armastan väga seda töökat, vaest, väsinud ja vahel lootust kaotanud osa Eestimaast – minu Inimesi,” räägib Eestis otsi kokku tõmbav ning Soome poole kiikav kiirabiarst Mare Liiger.
Mare Liiger, meedias teatati, et 1. jaanuarist 2014. aastast on kiirabiarstid koondatud. Millised on teie plaanid edaspidiseks, kas teile on uusi tööpakkumisi tehtud juba?
Jah, minu viimane valve on 27. detsembril, siis anname vormi ära ja ongi kõik. Dokumendid on vandetõlgi käes, ministeeriumist taotlesin oma kvalifikatsiooni tunnistuse ja seegi sai valmis. Nüüd siis on kõik paberid koos ja lähevad tegevusloa taotlemiseks Soome. Keel hakkab ka tulema, eks paremini õpib ikka keelekeskkonnas. Soomest on ka huvitav tööpakkumine, kus saaksin kasutada oma mõlemat haridust. Eestimaalt ei ole tulnud ühtegi tööpakkumist, mida oligi arvata. Ega ma suurt punnigi. See aeg on möödas kui ma käsi pikal midagi palusin. Ilmselt on meil arste ikka veel liiga palju.
Te saatsite avaliku kirja sotsiaalminister Taavi Rõivasele, kas teile on vastatud ning kui vastati, siis mida?
Miks peaks Tema Kuninglik Kõrgus ussikesele midagi vastama? Loomulikult ta ei vastanud. Keegi ei vastanud.
Kui 1. jaanuarist 2014. aastast hakkavad tööle kiirabiarstide asemel õdede brigaadid, siis mida see sisuliselt patsientidele tähendab?
Paljudele inimestele ei tähenda see suurt midagi. Kriitilises seisundis haigetele võib see olla elu ja surma küsimus. Kuna õde ei võta riske ja toob enamuse haigeid haiglasse, siis see tähendab suurt ummistust EMO osakondades, mis niigi on ülekoormatud. Tõenäoliselt kasvab veelgi personali voolavus. Kuna kvalifitseeritud inimesi on vähe ja palk ei kannata kriitikat, siis võimaldatakse üha suuremal hulgal kiirabi inimestel lahkelt ennast mitmes kohas surnuks töötada.
Miks teie arvates kiirabiarste koondada soovitakse?
Eelkõige, nii on odavam. Tegelikult huvitav, brigaade luuakse juurde kümneid, aga riigieelarves kiirabidele minev summa kasvab 5%. Lisaks, õdesid on kergem manipuleerida ja keegi neist ei hakka surkima äpardunud Eesti sotsiaalpoliitika mädapaises. Keegi ei saada õelaid kirju ministrile ega riku tema head enesetunnet kasvavate vuntside pärast novembrikuul. Arstil on olemas valikud, õel neid ei ole, on käskkiri, mis tema tegevuse täpselt reglementeerib. Erandid ei tule kõne alla, aga kahjuks ei ole inimeste tervis standardne. Juriidiliselt on õde hästi kaitstud, niikaua kui ta täpselt järgib ravijuhendeid. Vähem raha, sõnakuulelik, kergelt kontrollitav.
“Pealtnägijas” oli juttu sellest, et MTÜ Tallinna Loomade Hoiupaigas toimub väidetavalt kasside massimõrv. Kas olete sellest teadlik ja kuidas te seda kasside eest seisjana kommenteeriksite?
See mis toimub Loomade Hoiupaigas on meile ammu teada. Tegelikult rääkisin ma selle lahti juba oma blogis: http://kassilausuja.wordpress.com/2013/12/08/teise-advendi-ohtul/. See, mis seal toimub oli ammu teada. Antud juhatajaga läks lugu vaid veel räigemaks ja seda just tema oskamatu suhtlemisoskuse pärast. Loomade Hoiupaik on haaranud endale ülejõukäivalt suure piirkonna. Eks muidugi raha tuleb ju lepingute pealt. Loomulikult ei saa see asutus hoida korraga sadu kasse. Karantiinis pole kohta. Topitakse kakskümmend kassi ühte karantiinipuuri. Kui nad ei tapa, siis surevad loomad haigustesse. Kassipoegade suremus on ka sealt looma võtnud kodudes üüratu. Nad lihtsalt nakatuvad. Loom antaksegi koju ja hoiatatakse, et võib ära surra. Ja tihti surebki. Välise suhteliselt viisaka interjööri taga on ruumipuudus, millele lisandub juhataja totaalne suhtlemispuue. Tõenäoliselt oleks sellest tõesti abi kui Tallinn ehitaks endale oma hoiupaiga ja seda mitte nii nagu eksisteeriv vaid tõesti sellise, kus on võimalik loomi hoida nii nagu vaja. Miinimumpakkumisega seda aga ei ehita. Tallinna on samas üsna mõttetu sõimata, sest kui kuulutati välja hange, siis need samad MTÜ-d olid hästi tasa ja vaatasid, kuidas asjad arenevad. Halvasti arenesid. Kõik ju teadsid, et selle raha ja nende ruumidega midagi palju paremat ei korralda. Ega ka nende pihta kivi ei ole mõtet visata. MTÜ-d on nn. NO-KILL varjupaigad. Ma ei kujuta ette, et mõni meie inimene suudaks 14 päeva möödumisel anda korraldus loom hukata. See on tegelikult üsna sama- tappa kohe või tappa mõne aja pärast. Aga need sigadused, et omanik ei saa oma looma sealt kätte, see on praeguse juhataja firmanipp. Kassiabi kiibiga loom kukkus mõni aeg tagasi sinna sisse, uus omanik laskis lihtsalt looma välja hulkuma. See oli ikka vinge summa, mida meie käest küsiti kahe päeva „hoidmise“ eest. Loomapüüdjal on ju lihtne sõbralikke kasse tänavalt noppida. Eks püüa tõelisi tänavakasse, igavene jama. Raha, mida kasseerida on üks. Kõik võiks olla hoopiski parem kui seadus lubaks trap, neutralize and release programmi, aga see on praegu keelatud seadusega, sest kõik vabalt ringi kõndivad kassid loetaks hulkuvateks. Noh ja nüüd ongi ju juba hiirtega probleemid. Egas muidu ei ole korduvalt kirjutatud, kuidas meie supermarketi riiulil võib seda va hiirekest kohata. Kassiabi on maale andnud bioloogiliseks hiiretõrjeks päris mitu kassi ladudesse, kus mürgi panek ei tule kõne alla. Steriliseeritud kassid hoiaks võõraid eemale, püüaks hiiri ja ei märgistaks, aga sinna on vist meil veel pikk tee käia.
Kus ja kuidas te plaanite veeta oma jõulupühad ning aastavahetuse?
Oma perega kodus. Tütar juba lubas midagi erilist valmistada ja minule jäävad kapsad ning ahjukartul. Ilmselt oleme väga kokkuhoidev pere, ka noored tahavad olla meiega koos. Kuidagi lohutav oli tütre viimaselt sünnipäevakaardilt lugeda: ema, sa oled väga kallis. Lõpmatult hea on võtta üksteisel ümbert kinni ja lihtsalt olla ning kohe ronib selle külakuhja otsa ka mõni neljajalgne nurruma. Mul on ju mõned hoolealused veel silitada ja poputada.
Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?
Praegu, kus ma sõlmin kokku oma siinseid tegemisi ja teades, et ma ei ole kaugeltki eksimatu vaid samamoodi ületöötanud ning mitu aastat sisuliselt läbipõlemissündroomiga võitlev inimene nagu väga paljud teisedki kaasmaalased, tahaksin paljude ees kummarduda ja paluda andeks. Nende patsientide käest, kelle juures ma ei ole olnud tasemel ja ei osanud või ei suutnud neid aidata. Kui ma ei suutnud oma ängi alla suruda ning olin tõre või närviline, andke mulle palun andeks. Nende, minu inimeste käest, keda ma ei jõudnud aidata, kuigi nad pöördusid mu poole. Nende laste käest, kes viimastel Hea Inimese Gala´del matsid mu oma kallistuste alla ja kordasid, et ma olen neile kallis, et ma ei jää nende juurde. Selle noormehe käest, kes minu viimase okkaliste arutluste blogi sissekande kommentaariumis kirjutas, et tema minusugusele idikale pensioni maksta ei kavatse, sest ilmselt tegin ma talle oma kirjutisega haiget. Kõikide käest, kes mind vihkavad, sest ilmselt olen ma neile andnud selleks kaaluka põhjuse. Andke mulle andeks, sest tegelikult ma armastan väga seda töökat, vaest, väsinud ja vahel lootust kaotanud osa Eestimaast – minu Inimesi.