“Muud midagi. Olen elus piisavalt palju pidusid pidanud, eelistan vaikset üksiolemist või väikest, lähedast seltskonda. Aga – alati võib juhtuda, et tuleb mingi hea mõte või võimalus teha midagi hoopis muud… Me ei tea ju ette, mis meiega juhtuda võib. Parimad hetked on etteplaneerimata hetked,” räägib näitleja ja teoloog Malle Pärn Ohmygossip.ee’le.
Malle Pärn, käesolev aasta hakkab peagi lõppema, mida põnevat te lõppevast aastast välja tooksite ning kuidas möödus suvi?
Suvi oli imeilus. Ilmade poolest. Minu elus oli aga kiire ja segane aeg, sest tegelesin kolimisega. Järk-järgult, ja sõitmisega uue ja vana kodu vahet. Uues kodus tõmbasin vahepeal hinge, kuulasin varasuvel kägusid, kes kukkusid mu maja ümber, pikalt ja kirglikult. Nautisin vaikust, rohelust, metsakohinat, värsket õhku, kaevuvett. Lilli, marju, õunu… Muidugi sain Avinurme Suveteatris valmis uue tüki, milleks on päris vahva, üllatava puändiga kriminaalkomöödia. Tütar Katrin aitas mul lava kujundada ja näitlejaid riidesse panna. Ilus, terviklik etendus tuli. Kuhjaveres, külateatrite festivalil saime selle eest ühe publiku lemmiku preemia.
Kuidas te plaanite veeta oma jõulupühi ja aastavahetust??
Ma ei tee mingeid plaane mingite päevade tähistamiseks, veedan pühad tavaliselt nii, nagu nad kätte tulevad. Ilmselt olen kodus, või tütre juures. Kindlasti EI vaata mingeid “kohustuslikke” saateid televiisorist. Olen, mõtlen, vestlen, või tegelen lapselastega. Kirjutan. Kindlasti kolan metsas ringi, see on mul ju siinsamas aia taga. Muud midagi. Olen elus piisavalt palju pidusid pidanud, eelistan vaikset üksiolemist või väikest, lähedast seltskonda. Aga – alati võib juhtuda, et tuleb mingi hea mõte või võimalus teha midagi hoopis muud… Me ei tea ju ette, mis meiega juhtuda võib. Parimad hetked on etteplaneerimata hetked.
Milline on teie lemmikvärv ja kas te panete ennast riidesse ka vastavalt sellele?
Mul ei ole üht lemmikvärvi, mulle meeldivad väga paljud erinevad värvitoonid, muidugi valin ma riideid selle järgi. Meeldivad pastelsed toonid, ent ka eredad põhivärvid. Viimasel ajal ei osta ma enam uusi asju, nii-öelda hingetut masstoodangut, uusima tobeda moeröögatuse järgi õmmeldud riideid, mis ka kaunid kehad koledaks teevad. Käin “teise ringi” poodides, seal on palju suurem ja põnevam valik. Olen sealt leidnud üllatavalt kauneid ja omanäolisi, ometi mulle täpselt sobivaid riideid. Ja isegi saapaid. Väga odava hinnaga.
Milline on teie lemmiktoit ning ehk annaksite ka ühe hea toidu valmistamise retsepti?
Mul pole retsepte. Teen süüa alati tunde järgi. Mulle meeldivad lihtsad toidud: toorsalatid, ühepajatoit, mulgi kapsad, kartulid, makaronid, pudrud. Lihalike lisanditega, muidugi. Kombineerin ja improviseerin. Usun, et ma täpselt ei korda ühtki rooga, alati on miski natuke teistmoodi.
Rääkige palun ka oma uuest raamatust.
Selle pealkiri on “Minu elu hetked”, sisaldab seega kirjapandud kujul hetki mu elust. Püüan tagasi vaadata, mõtiskleda, natuke kirjeldada, natuke analüüsida. Ent see pole mitte lihtsalt elulugu, et mida tegin ja kuhu läksin, vaid rohkem nagu sissevaade. Püüan vaadata tagasi ja mõista, mis on juhtunud, või miks just nii juhtunud. Elusündmuste kirjeldused vahelduvad üldistavate mõtisklustega – inimeseksolemisest, maailmast, suhetest ja suhtumistest. Raamatut kaunistavad rohked mustvalged fotod. Miks ma selle raamtu kirjutasin? Toon siin ühe katkendi raamatust, et sellele küsimusele vastata. “Ma kirjutan endast, OMA kogemustest, elamustest, juhtumistest, sündmustest, tunnetest, mõtetest – aga mitte ainult. See pole enesekesksus, ma ei pea ennast nii oluliseks inimeseks, et kõik peaksid teadma MINU tegemisi ja mõtteid. Ma ei pea ennast inimkonna hulgas mingiks eriliseks erandnähtuseks, minusuguseid on palju, ja midagi minust on olemas ehk peaaegu igaühes. Inimesed on olemuselt üsna sarnased, minus ei ole ühtki tunnet, mõtet, kogemust, tahtmist, valu, hirmu, rõõmu, kirge, mis esineb ainult MINUS – kõik on omased ka paljudele teistele.” Ja veel: “Kõik, mida me oleme oma elus näinud, kuulnud, õppinud, tundnud, kõik, mille üle me oleme südamest naernud ja südamest nutnud – kõik see kuulub täielikult meile ja kõik see on meil igavesti alles. Ja mitte keegi ei saa seda meilt mitte kunagi ära võtta.” Kindlasti pole see raamat selline, mida kord loetakse ja siis kõrvale jäetakse. Kes seda lugeda oskab, see võtab selle küllap aeg-ajalt uuesti kätte…
Kas teil on juba tehtud plaane ka järgmiseks aastaks?
Ei ole. Kavatsen veel mõne käsikirja kuidagi trükivalmis saada, ja kirjastusi leida, kes neid avaldaksid. Tegelen lapselastega. Sean ennast sisse oma uues kodus – see pole sugugi lihtne, see on nagu uue elu alustamine. Välja sorteerimine: mida ma tahan sinna vanast kodust kaasa võtta, ja mis rändab kuhugi kuurinurka või prügikasti. Maal on ka füüsilist tegevust rohkem kui linnas. Muidugi otsin uut näidendit Avinurme Suveteatri jaoks, see on järjekorras kümnes, nii et järgmisel sügisel peame esimest ümmargust sünnipäeva.
Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?
Tahaksin jätkuvalt, et Eesti oleks inimlik riik, kus kõigil ausatel ja töökatel inimestel oleks hea elada. Et meie lastel oleks rõõmus ja aktiivne lapsepõlv, et nad ei hävitaks oma vaimu virtuaalpõrgu sünges sügavikus, vaid tegutseksid ja suhtleksid PÄRISELT, ja kasvaksid tarkadeks ja vastutustundlikeks INIMESTEKS. Et me ükskord ometi saaksime vabaks pärisorjusest, ja hakkaksime ise oma elu üles ehitama. Sellel imeilusal maal… Kardan, et mu unistus ei saa minu elu ajal täituda, sest meie eurovasallid elavad omatehtud platsmassist mudelite sees, nad ei ole suutelised nägema ega mõistma tegelikku elu ega hooli kriipsugi oma rahvast. Midagi hakkab muutuma alles siis, kui valitsusse pääsevad uued inimesed, kelle mõistus on veel selge, selg sirge ja süda ahnusest rikkumatta. Ent arvutimängugeeniuste põlvkonnas ei saa selliseid olla, nii et seda uut aega tuleb ilmselt kaua oodata. Loodame, et meid on siin siis veel piisavalt palju alles. Ma ei usu, et eesti rahvas päriselt hinge heidab.
