“Raamat “Kaika Laine inimesed” täitiski mu suve. Täpsemalt öeldes vestlused kümnete fantastiliste inimestega, kes Lainelt abi said või kes talle aastaid lähedased olid. See soojus ja austus, kuidas nad Lainest rääkisid, ajas pidevalt nutma. See jäi ka suvest meelde. Nii et püstitasin sel suvel nutmise rekordi,” räägib Einar Ellermaa Ohmygossip.ee’le.
Einar Ellermaa, kuidas möödus teil suvi, mida põnevat tegite?
Suvi möödus ikka tõesti põnevalt. See oli esimene suvi üle aastate, kus ma ei olnud palgatööline ja sain oma aega ise planeerida. Juhtus aga nii, et planeerisingi ise oma aega, aga mitte puhkeaega, vaid tööd. Siiski oli see üliilus suvi ja võin kindlasti öelda, et sellist suve ei tule enam. Kahjuks.
Kas see on seoses sellega, et hiljuti andsite Kanal 2 “Reporterile” intervjuu rahvaravitseja Kaika Lainest ehk Laine Rohtist ilmunud raamatu kohta?
Jah, see raamat “Kaika Laine inimesed” täitiski mu suve. Täpsemalt öeldes vestlused kümnete fantastiliste inimestega, kes Lainelt abi said või kes talle aastaid lähedased olid. See soojus ja austus, kuidas nad Lainest rääkisid, ajas pidevalt nutma. See jäi ka suvest meelde. Nii et püstitasin sel suvel nutmise rekordi.
Rääkige palun raamatu tegemisest lähemalt.
Kirjutasime selle raamatu kahekesi kunagise teleajakirja Nädal kolleegi Inge Pitsneriga. Tegelikult pakkus Pilgrimi kirjastuse omanik Tiina Ristimets seda tööd Ingele, aga ta arvas, et üksi ei suuda. Kuna mina toimetajana ja tema keeletoimetajana olime teinud varem kaks rasket raamatut, siis ta kutsus mind ka autoriks. Ma ütlesin esialgu, et see maailm on minust väga kaugel, aga me isegi ei lõpetanud kõnet, vaid ma ütlesin, et ma tahan selle maailmaga tuttavaks saada.
Kas Kaika Laine oli teile tuttav?
Selles mõttes oli muidugi tuttav, et ma teadsin tema tegevusest, kuid isiklikult ma teda ei tundnud. Inge ka ei tundnud. Aga me tahtsime Lainet hästi tundnud inimeste juttu ja nende maailma edasi anda nii hästi kui oskasime. See ei ole meie raaamat, vaid Laine ja tema inimeste raamat. Need suvekuud tegid tuttavaks uskumatult südamlike inimestega, kes olid osa saanud Laine lõpmatust headusest ja erakordsetest võimetest. Need inimesed, kes teda lähedalt tundsid, on eriliselt soojad. Ja Laine imeteod, kuidas ta telefoni teel või fotot vaadates täpse diagnooosi pani või tema õues seisva inimese haigusloo ära nägi, ikka täiesti vapustasid meid.
Kas on juba ideed ka uue raamatu tegemiseks?
Ega ma kirjanik ole. Täitsa ausalt öeldes raamatu kirjutamise mõtet praegu ei ole. Toimetan kolmandat nädalat raamatut, mille tõlge osutus oodatust palju kehvemaks ja seega töö raskeks.
Millised on teie plaanid lähemal ajal ja aasta lõpuks?
Ainus plaan, mis ma oskan öelda, on see, et jõuludest uue aastani tahaks puhata.
Kas kena neiu Elo Ellermaa, kes ETVs töötab, on teie sugulane?
On jah sugulane. Elo on minu tütar ja mulle väga kallis inimene.
Milline on teie lemmikvärv ja kas te riietate ennast ka vastavalt sellele?
Mulle meeldivad Eesti lipu värvid ja vahel ma ka riietan end neid kolme värvi kombineerides.
Kas teil on olemas ka oma lemmiktoit ja ehk annaksite hea toidu valmistamise retsepti?
Selge lõhesupp. Selle andis üks soomlane saates “Sadam otsib meremeest”, mida Urmas Vaino mõned aastad tagasi tegi Läänemere sadamatest. Lõhe supikogu või pea keeta potis kuni tekib puljong. Kui keeta marli sees, siis ei pea vedelikku pärast kurnama, tuleb lihtsalt see pamp välja võtta. Siis teha marli tühjaks, panna sinna pool lõhet ja keeta kuni luu ja nahk lahti tulevad. Siis panna pool lõhet jahtuma ja puljongisse kartulitükid keema. Kui lõhe on jahtunud, eemaldada luu ja nahk, kui te just fileed ei osta, ja murda näppudega suured tükid. Kui kartulitükid potis on pehmed, kallata lõhetükid potti ja keeta mõni minut. Kui supp paistab liiga paks, võib rahulikult vett lisada. Ja siis lisada soola ja suur peoäis (mitte näpuotsaga) tilli. See on minu lemmiktoit ja seda ma olen ka Urmas Vainole öelnud.
Vaata ühte lugu ka Laine ravitsemisvõimest:
Kokutamise äravõtmine oli Lainele lihtne
Keidi lugu
Keit oli pisut üle kolme aasta vana, kui kelgutades nii õnnetult kukkus, et hakkas saadud traumast kokutama.
„Mure oli suur! Laps tahab midagi öelda, aga sõna suust ei tule,” ütleb Keidi ema Eve.
Muidugi läks ema lapsega kõigepealt logopeedi juurde, aga sellest kahjuks abi ei olnud. Käis ja käis, aga kogelemine ei vähenenud.
Ema mure kasvas. Kui arstid aidata ei saa, kas siis Keit jääbki terveks eluks kokutama? Mida teha? Loomulikult Laine juurde! Laine oli siis juba kuulus, kuigi mitte meedia kaudu. Need olid kuulsad 1980ndad, kui abivajajad ummistasid Kaikale mineva tee ja Lainega isegi pahandati, et põllutöömasinad ei saa tee peal sõita imearsti juurde tulnud autode pärast.
Evel ei olnud ühtegi tuttavat, kes oleks aidanud Laine juurde pääseda. Ta asus koos tütrega kodunt teele nii, et Kaikale jõuti juba kell neli varahommikul. Eve mäletab, et Keit veel magas autos, sest oli ikka väga varane hommikutund. Ometi polnud nemad kaugeltki esimesed järjekorras. Autosid ja ootajaid oli juba palju.
Laine jutule pääsesid nad 11 paiku enne lõunat.
Sel ajal kui Eve oma tütrega väljas ootas, tegi Laine vastuvõttudes ka vähemalt ühe vaheaja. „Rahva seas räägiti, et ta peab energiat koguma, sest on tühjaks läinud.”
Lõpuks, kui Eve ja Keidi järjekord kätte jõudis, tuli üks meesterahvas, kes kutsus mitu inimest sisse ja käskis raamatusse haige andmed kirja panna. Siis võttis ta patsiendi kaasa võetud asjad ja viis tagatuppa Laine kätte. Asjad viidi ikka ühekaupa, mitte kõigi viinad-õlid korraga. Eestoas oma järjekorda ootajad sirvisid sissekanderaamatuid. Nagu praegu saab arstikabineti ukse taga ajakirju sirvida.
Eve oli enne tuttava käest teada saanud, mida kaasa peab võtma. Nendel oli kaasas mesi ja suhkur. Mõne aja pärast tuli abiline kraamiga tagasi ja ütles, kuidas rohtu tarvitama peab.
„Ja oligi kõik. Laine endaga me ei suhelnudki.”
Keit pidi võtma iga päev lusikatäie mett ning suhkrut pandi tee sisse. See tundus Evele väga imelik, sest mesi oli nagu mesi ja suhkur nagu suhkur ikka.
Aga see ei tundunud enam imelik, vaid täiesti uskumatu, et kui suhkur ja mesi otsa said, lõpetas laps ka kokutamise. Lihtsalt päevapealt hakkas soravalt rääkima. Laine ravis lapse terveks, ilma et oleks ise temaga suhelnudki. Laine juurde nad tagasi minema ei pidanud ja ka logopeedi juurde polnud enam asja.
Koolitatud logopeedid on rääkinud, et kogelemise äravõtmine oli Lainele lihtne. Aga seda sel juhul, kui kokutamine polnud kaasasündinud viga, vaid ehmatuse või trauma tagajärjel tekkinud. Nagu Keidil oligi. Nii mõnedki logopeedid, kes teadsid Lainet, saatsid patsiendi ise rahvaravitseja juurde, sest teaduslikule meditsiinile oli see keeruline ja mõnikord võimatu ülesanne. Kuidas see Lainel ometi nii lihtsalt käis, seda nad seletada ei oska.
