Väikeasulates korraldatud uuring näitas, et suurema osa rahva jaoks mängib käsimüügiravimite kättesaamisel rolli nende liiga kõrge hind. Mujal maailmas on leitud lahendus, lastes ravimid vabamüügile, kuid Eestis pole see kuigi lihtne.
Juba suvest alates retseptita müüdavate ravimite poodi laskmise teemaga tegelenud konkurentsiameti peadirektor Märt Ots osutas, et Eestis kuulub 80-90 protsenti kogu ravimite turustamisest kahele ettevõtjale, mis piirab teravalt vaba konkurentsi. Lisaks kõrgetele hindadele toob see tema sõnul kaasa ka piiratud ravimivaliku. Suurbritannias, kus käsimüügiravimite müük väljaspool apteeki on lubatud, maksab näiteks paratsetamool pea viis korda vähem kui Eestis. Olgugi et Eestis on ravimitel üheksaprotsendine käibemaks ja Suurbritannias seda pole, tuleb hinnavahe Otsa sõnul selletagi märkimisväärne.
Samas pole praegu teada, kui palju Eestis vaba konkurentsi tekkides käsimüügiravimid tegelikult odavneks. Otsa sõnul on eesmärgiks Suurbritannia hinnatase, kuid ravimiameti inspektsiooniosakonna juhataja Gert Klaaseni hinnangul on selle saavutamine kaheldav.
Esiteks võiks tema sõnul eesmärgiks võtta hoopis käsimüügiravimite parema kättesaadavuse maapiirkondades. Ka uuring näitas, et pea pooltele väikeasulate elanikest on lähim apteek enam kui viie kilomeetri kaugusel.
Käsimüügiravimite poodi lubamine oleks ehk lahendus, kuid samas võidakse nende müüjatele liiga kõrgeid nõudmisi esitada ja nii jääks ravimite müük ikkagi vaid suurte kettide pärusmaaks.
Küll on ravimite kättesaadavuse eest maapiirkondades välja astunud sotsiaalminister Hanno Pevkur, kes tegi eile apteekidele ettepaneku luua igasse maakonnakeskusesse valveapteek.
Teiseks takistuseks retseptita ravimite vabamüügi puhul on ostjate nõustamine. Konkurentsiameti juhi Märt Otsa mainitud koolitust müüdava kauba kohta ei saa võrdsustada eriharidusega. “Erihariduseta isik ei suuda anda asjatundlikke vastuseid ravimite kui väga spetsiifilise kauba kohta,” märkis Klaasen.
Kui kauplustele antakse õigus müüa rohkem kui mõnda üksikut esmavajalikku käsimüügiravimit, siis peaks seal Klaaseni sõnul ametis olema vähemalt farmatseudiharidusega inimene. Kuid eriharidusega inimest palgates oleks ravimi soodsam hind vähetõenäoline.
Samuti pole ravimite maaletoomine Klaaseni sõnul sugugi lihtne ning võib arvata, et neid hakatakse sisse ostma ikka samadelt hulgimüüjatelt, mis tähendaks taas sama hinda.
Ühe võimaliku lahendusena pakkus Klaasen välja, et kui tõesti tahetakse tagada mõne üksiku esmavajaliku käsimüügiravimi kiire ja ööpäevaringne kättesaadavus, tuleks kaaluda, kas seda on võimalik müüa automaadist.
Sotsiaalministeeriumi ravimipoliitika juht Dagmar Rüütel lisas, et konkurentsi ravimiturul pärsib ka apteekide asutamise piirang. Kui seda leevendada, saaks tema hinnangul konkureerida sarnast teenust pakkuvad ettevõtted, kui aga osa ravimitest jääks väljapoole apteeki, oleks konkurents ebavõrdne.
Nimelt on apteekide asutamine praegu keelatud linnades, kus on olemasolevaid apteeke rohkem kui üks 3000 elaniku kohta; samuti maapiirkondades vähem kui 1 kilomeetri kaugusele teisest apteegist. Nii on eriti linnades uutel tegijatel Rüütli sõnul väga raske turule tulla.
Konkurentsiameti peadirektor Märt Ots tõdes, et kui me soovime ravimiturgu liberaliseerida, ei saa retseptita ravimite müügipiiranguid ja apteekide asutamise piirangut lahus vaadata.