“Üle pika, pika aja võtsin sellel suvel aja maha ja otsustasin kodumaad sel kõikse ilusamal, kuid üürikesel, päikselisel ajal täiel rinnal nautida. Sõitsin Saaremaale ja Muhumaale. Käisin Pärnus, Võrus, Otepääl ja Elvas. Tegin kõike seda, millest ma olen viimase üheksa aasta jooksul mujal elades ainult unistanud, kuid mida teoks teha pole siiani õnnestunud,” kirjutab Katrin Lust oma Õhtulehe blogis.
“Pean ausalt tunnistama, et olles nii pikka aega Eestist eemal olnud, tunnen end vahel kodumaal olles juba mõneti võõrana. Paljude sõprade ja kolleegide meelest käitun ma seetõttu pisut kohtlasena. Neil on raske uskuda, kui raadiost tuleb mõni paari aasta tagune hitt, siis kuulen mina seda alles esimest korda. Tihti ei ütle paljud siinsed kuulsused mulle tõesti enam midagi, sest siis kui mina viimati siin elasin, ei olnud nemad veel tuntud ja nüüdseks võib nende tuntus juba olla kadund.”
“Teistele teeb see muidugi nalja kui ma tundun kuu pealt kukkununa. Mind ennast see teadmatus, aga üldjuhul häirib. Mind häirib, et ma ei mõista oma enese rahva slängi, ei tea naljade tausta ja ei oska kaasa laulda kuulsamaid muusikapalu. Rääkimata kultuurilistest erinevustest, millest ma enam aru ei saa. On artikleid, mida ma loen lehest, kuid lähiajalugu mõistmata pean ma end siinsega uuesti kurssi viima. Välismaal olles lugesin interneti kaudu kodumaiseid lehti kogu aeg, aga koha peal olemata mõistan ma alles nüüd, et ma sain asjadest eemal olles teistmoodi pildi. Üks asi on lugeda uudiseid, teine asi on rääkida rahvaga, kes muutusi omal nahal reaalselt ja igapäevaselt tunneb.”
Refereeritud artikli täisteksti loe Õhtulehe veebist