“Toomas ja Evelin Ilves ei mõista Eesti inimeste hinge. Nad on upsakad ja veendunud, et ilma nende eestkosteta läheks maarahvas lauta elama. Suuresti tingib ja soodustab seda ka Eestis kehtiv valimissüsteem, kus presidendil on oht kujuneda parlamendi hüpiknukuks. Ilvesel paraku ei ole Meri selgroogu ega Rüütli salajonni, et Eesti huvid eliidi omadest ettepoole seada,” räägib Rahvakogu taasavamise eest võitlev Meelis Kaldalu Ohmygossip.ee’le.

Meelis Kaldalu, teie saite tuntuks sel aastal 24. veebruaril toimunud pidulikul vastuvõtul seda seoses sellega, et te presidendiproua Evelin Ilvesele terekätt ei andnud. Miks te siis nii käitusite?
Minult on seda väga palju küsitud, aga püüan taas kord vastata. Muidugi ma mõistan inimeste pahameelt, kui ajakirjanduses ilmub üha uusi ja uusi kirjutisi Evelini fopaadest, mille kohta sajad ja tuhanded inimesed sealsamas kommentaariumis oma arvamuse selgelt välja ütlevad, kuid
millest mitte midagi ei muutu. Samas ei olnud Evelinile kummardamine absoluutselt mõeldud teda halvustama. Vastupidi, soovisin teda säästa.

Vaadake, alles hiljuti oli Eesti Pank paljastanud VEB-fondi saladokumendi, mida Toomas Kümmel avalikku naeruvääristamist trotsides aastaid jahtinud oli. Uurisin ka ise öösiti Kümmeli artikleid ja auditi originaaldokumente – kahetimõistmist olla ei saa – Siim Kallase mahitusel välja haudutud salaskeem tõi finantspetturite ühiskassasse kollossaalse rahasumma – üle 32 miljoni USA dollari. Seetõttu ilmusingi vastuvõtule Kallase pildiga särgis, kus ilutses sõnum: LET´S JOKK. Mul ei ole kahju, et selle raha eest ehitati üles Venemaa populaarseim viinabränd Russkii Razmjor. Kuid ilmselgelt on nii mastaapne salasobing oht Eesti põhiseaduslikule korrale. Kui osa sellest mustast rahast kulus Reformierakonna valimiskampaaniate finantseerimisele, on ohus ka Eesti õiguslik järjepidevus. Need on rasked küsimused, ja ma ei eeldanudki, et Evelin Ilves, kes ei ole oma olemuselt ega ametilt poliitik, neile vastuseid peaks teadma. Ehk rahvapäraselt väljendudes – kui mehed kaklevad, jäetakse naised kõrvale.

Kuidas te üldse sattusite Vabariigi presidendi ja tema abikaasa vastuvõtule?
Peale Tartu Ülikooli Üliõpilasesinduse juhtimist 2009. aastal olin ma elanud peamiselt välismaal. Tagasi Eestisse tulin ma 2012. aasta sügisel, kui sai hoo sisse nn. Rahvakogu loomine. See tundus ja mõneti tundub veel praegugi mulle fantastilise võimalusena Eesti e-maine tõestamiseks midagi ära teha, mitte ainult Twitteris säutsuda. Osalesin aktiivselt Rahvakogu kavandamisel, ja kuigi paljusid minu ideid rahva arvamuse eelistamisest ekspertide omale kuulda ei võetud, lülitusin seda aktiivsemalt Rahvakogu töösse selle liikmena. Paljud on kuulnud minu mõttest legaliseerida kanepi kasvatamine Piirissaarel, kuid tegelikult esitasin lisaks veel 13 muud ideed, millest mitmed käsitlevad demokraatliku riigi toimimise aluseid. Rahvakogu sisemise mõjukuse pingereas saavutasin ma mitme tuhande kasutaja hulgas kolmanda positsiooni. Paraku ei olnud see piisav põhjus, et mind Vastuvõtule kutsuda.

Mind kutsus end ballile saatma minu kauaaegne sõbranna Kätlin Kaljuvee, andekas kunstnik ja moelooja, kes teenis kutse välja sellega, et joonistas president Ilvese ja Evelin Ilvese poolt välja saadetud pühadekaardid. Kahjuks ei saanud me koos ballil osaleda, ja vett läks vedama ka meie järgmisel päeval algama pidanud ühine puhkusereis. Just Kätlinile oli suunatud minu talvine vabanduskiri.

Ma tahaksin inimestele, ning ka ajakirjanikele meelde tuletada, et mainitud vastuvõtt ei kuulu presidendile ega presidendiprouale. Selle ürituse ametlik nimetus on Eesti Vabariigi aastapäeva pidulik vastuvõtt.

Mida te arvate Vabariigi presidendist Toomas – Hendrik Ilvesest ja tema abikaasast Evelin Ilvesest?
Toomas ja Evelin Ilves ei mõista Eesti inimeste hinge. Nad on upsakad ja veendunud, et ilma nende eestkosteta läheks maarahvas lauta elama. Suuresti tingib ja soodustab seda ka Eestis kehtiv valimissüsteem, kus presidendil on oht kujuneda parlamendi hüpiknukuks. Ilvesel paraku ei ole Meri selgroogu ega Rüütli salajonni, et Eesti huvid eliidi omadest ettepoole seada. Hardo Aasmäe on välja arvutanud, et president läheb eestlastele maksma rohkem kui rootslatele kuningas. Mida me selle eest vastu oleme saanud? Protestiventiiliks kujunenud Rahvakogu, mõningad hädised sisepoliitilised näpuviibutused, kui sedagi, ning rohkelt kaheldavat välispoliitikat, olgu selleks Rüütli taga rääkimine USA saatkonnas, Soome-Ugri kongressilt minema jalutamine, Balti koostöö naeruvääristamine või kraaked nobelist Krugmani suunas. Nagu Anna-Maria Galojan Facebookis naljatas; Ilvese suurimaks ametialaseks võiduks on twitterikonto facebookikontoga sidumine.

Hiljuti teatas meedia sellest, et olite ära viinud ühe arvuti, milles tähtsad andmed. Ehk räägite sellest lähemalt?
Selle arvuti puhul ei huvitanud mind mitte andmed, vaid küsimus, kas teda hakatakse taga otsima, või vaikitakse see intsident Vabariigi Valimiskomisjoni poolt lihtsalt maha. Lahtiste Uste Päeval oli sagimist palju, ning samuti tunnistajaid, kes midagi näha võinuksid. Kuid ma oletasin, et juurdlust ei võeta üles just sellel samal põhjusel: liiga palju pealtnägijaid. Soovib ju Vabariigi Valimiskomisjon jätta muljet, et kõik toimib tõrgeteta ja veatult. Selline demokraatia näitlemine pole midagi uut inimkonna ajaloos. Teame ju hästi mõistet Potjomkini küla. Paraku vastasidki mu oletused tõele. Arvuti kadumist „märgati“ alles siis, kui ma kolm nädalat hiljem ta Delfi toimetusse viisin. Vaevalt mõni tund hiljem asus keskkriminaalpolitsei mind üle linna taga otsima. Nende eesmärk oli selge ja ühene: summutada kogu juhtum enne suurema kella külge panemist.

Kui teie oleksite Vabariigi president või peaminister, mida te teisiti teeksite?
Ma arvan, et poliitikutel peavad olema reaalsed eesmärgid, ja minu omad on ka minu Facebooki-leheküljel loendatud. Eesti riik peab austama oma põhiseaduse 1. paragrahvi, ning andma rahvale tagasi õiguse referendumeid algatada. Rahvakogu tuleb taas-avada, ja samuti tuleb talle järk-järgult anda võimalused ja volitused seadusi muuta ja luua. Eesti peamised mured on kinni ahtas poliitilises konkurentsis, mille tingib olemasoleva valimissüsteemi anastamine võimuparteide tagatubade poolt. Kahjuks ei näi ka peavoolumeedia taipavat, et vaid võimumänge kajastades jääb kängu poliitiline põlvkonnavahetus, mis on iga ühiskonna uuenemise ja arenemise lähte-eeldus.

Ma soovitan omalt poolt kahte olulist lahendust: parteinimekirjade asendamist isikuvalimistega, ning ümbervalimisõiguse sisse viimist. Neist
viimane tähendab praktikas seda, et loobume valimiste absoluutse salajasuse nõudest, ja igal valijal, kes seda soovib, tekib võimalus igal ajal oma hääl uuele poliitikule ümber delegeerida. Oluline probleem on ka võimude lahususe temaatika. Õigupoolest ei ole Eestis tegu võimude
lahususega vaid võimulahusega: R-Hoolduse kuttidest oli Lipstok kuni viimase ajani Eesti Panga president, Rask riigi kõrgeim kohtunik, Kranich riikliku lotofirma juht ja Kallas, Reformimaffia auesimees, Euroopa Liidu volinik. Tema advokaat 10 miljoni afääris, Märt Raski äripartner Indrek Teder, oli hiljuti insuldi tõttu mitmeid kuid eemal Riigikontrolöri tööpostist. Rasked terviserikked on viimase aasta jooksul tabanud mitmeid teisigi kõrgeid ametimehi: Lipstok, Maruste, Laar, Järvi… Õigupoolest tundubki, et Eesti meeste nõrk, pinge all laastatud tervis on ainus looduslik
abivahend, mis meie poliitikasse uusi tuuli tooma hakkab. Sest omast vabast tahtest ei tee teed keegi. Pigem omandatakse amneesia, ja valitakse tipp-ametitesse julgesti invaliide, nagu ilmestab hiljutine Mart Laari juhtum. Seda nõiaringi on väga raske murda, kui
kogu võim riigis jagatakse laiali vastavalt Riigikogu valimistulemustele, neid aga kujundab küla pealt kokku kraabitud must raha. Vastavaid pettusi on keeruline paljastada, kuid peaaegu ilmvõimatu süüdi mõista, sest ka kohtusüsteem allub justiitsministrile, kelle portfelli Reformimaffia oma taskusse on põlistanud. Peamised abivahendid selle suluseisu murdmiseks on tõe järjekindel päevavalgele toomine ja rahva igakülgne kaasamine poliitilisse ellu. Nõuame koos ametliku info avalikustamist ja ühisloomeliste lahenduste juurutamist igal võimu tasandil! Avalik riigikogu, avalik valitsus ja avalik kohtumõistmine tagavad õilsamad seadused, pädevama riigijuhtimise ja õiglasemad kohtuotsused.

Kas te plaanite ka ise valimistel Riigikogusse kandideerida?
Ootan võimalust poliitilises elus kaasa lüüa väga. Riigikogu valimisteni on veel aega, kuid sügisel valitakse kohalikud omavalitsused ning järgmisel suvel Eesti eurosaadikud. Just eurovalimised on vahest selleks õlekõrreks, miskaudu ka uutel tegijatel ja üksikkandidaatidel
poliitikasse on võimalik siseneda. Mäletame ju kõik Indrek Tarandi edulugu 2009. aastast, mis pani ahhetama kogu Euroopa. Paraku on kõik plaanid veel seni lahtised, sest enne tuleb võidelda vastu katsetele mind vanglasse või hullumajja paigutades teovõimest ilma jätta. On ju selge, et kui mulle rahva poolt mandaat antakse, ei kasuta ma seda vana süsteemi kindlustamiseks, vaid uuele aluse panemiseks.

Mida arvate “Teeme Ära” talgutest ja kas võtsite sellest ka ise osa?
Teeme Ära talgupäev meeldib mulle väga. Veetsin seekord talgupäeva Kaagveres, aidates oma sõbral, ökoaktivist Madis Masingul külaplatsi korrastada. Mulle meeldib, et korraldajad püüavad vältida rutiini, jättes ürituse formaadi igal aastal pisut lahtiseks. Meenub ka kuidas ükskord 1. mail koos Tõnis Lukasega Tartu Ülikoolis hoopis haridusprobleemide üle aru pidasime. Käisin tookord välja idee, et kõigist Eesti ülikoolides peetavatest loengutest peaks alles jääma avalikult järelvaadatav videosalvestis. Muidugi mõista on tunnustust väärt, et sama formaati on suudetud ka välismaal populariseerida. Kiituse kõrval ei tahaks aga siiski mainimata jätta, et osa kokku korjatud prügist vedeles viimati endiselt Tartus, Raadi lennuväljal.

Huvialad?
Miski inimlik pole mulle võõras. Kuigi olen varasemalt tegelenud nii kunsti kui muusikaga, siis kui vähegi aega on, meeldib mulle raamatuid neelata. Enne ja pärast rannahooaega tegelen mõõdukalt ka spordiga. Üheks südamelähedaseks organisatsiooniks, millele ma püüan jõudumööda kaasa aidata, on viimasel ajal kujunenud Eesti Afaasialiit. Afaasia on kõnepuue, mis tekib ajutrauma või insuldi tagajärjel. Afaasikud saavad küll kõigest aru, kuid nad ei suuda tihtipeale õigeid sõnu leida, ning seetõttu nõuab nendega suhtlemine suurt empaatiavõimet. Afaasialiidu kõnepäeval osalemine on väga südamlik kogemus, mida ma kõigile soovitan. Kahjuks lõigati majandussurutise ajal läbi Afaasialiidu eelarve. Väga julgustav ja kiiduväärne oleks kui insuldiga kokku puutunud tipp-poliitikud paljuks ei paneks ka ise Afaasialiitu külastada, ja vajadusel endast abitumate eest ka sõnaga kosta.

Millist muusikat te kuulata armastate ja kes on teie lemmikud?
Muusika nautimiseks jääb paraku üha vähem aega. Õnneks ei saa hea muusika kunagi otsa. Minu lemmiklaulja on Robert Smith. Viimasel ajal on tihti plaadimasinas Pink Floyd ja Acid Mothers Temple. Ka Eestis osatakse laule luua. Minu isiklikeks lemmikuteks on Põlvast pärit Winny
Puhh ja Tartu bänd Opium Flirt. Väga huvitavalt eksperimenteerib helidega Kene Vernik.

Milliseid ameteid te olete pidanud ja millist tööd te praegusel ajal teete?
Olen oma aega jaganud erinevate MTÜde ja kasumit taotlevate organisatsioonide vahel. Tegelenud peamiselt projektide koostamise ja juhtimise valdkonnas. Praegusel hetkel panustan rahvusvahelisse piraadiliikumisse ning abistan välisinvestoreid Eestisse investeerimisel. Suurem osa energiast kulub siiski poliitilisele tegevusele. Seetõttu on jäänud tahaplaanile ka doktoritöö kirjutamine Tallinna Ülikoolis.

Millised on teie plaanid lähemal ajal ja suveks?
Suvel tahan kindlasti reisida, ja külastada sõpru ning aatekaaslasi Euroopas, kellega juba mõnda aega kokku pole saanud. Ma usun, et mõnegagi neist oleks ka Eesti inimestel huvitav videosilma kaudu tutvust teha. Praegu on mul aga pooleli töö ühe väga huvitava noorteportaali rajamisel, millest kõik tudengimeelsed inimesed veel kindlasti kuulevad ja osa saavad. Samuti leiavad juuni keskel aset Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse valimised, kuhu ma oma kandidatuuri üles olen seadnud.

Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?
Ma tahan veelkord üle rõhutada, et Rahvakogu tuleb taas-avada. Kallis rahvas, ärge uskuge presidendi nõunikku Ülle Madist, kes hirmutab inimesi täieliku otsedemokraatiaga. Need on eliidi tühjad hirmujutud. Pole olemas kõige targemaid inimesi, ning kui me kokku hoiame oleme
üheskoos kõigist üle!