“Pealtnägija” tõi lugejateni skandaalse loo sellest, kuidas esmaspäeval, 28. septembril kell viis veeti valesti pargitud auto ära koos imikuga! Haapsalust pärit Elina (25) ja tema mees Andrus (28) jätsid Tatari tänava äärde oma Volvo v40, et viia üle tee asuvasse ärisse tagasi laenutatud ülikond. Autosse jäeti umbes 15 minutiks magav ühe kuune pisipoeg Robi. Elina andis ka Gossip.ee-le ülevaate juhtunust ning rääkis, mis veel seoses kohutava looga hingel on.
Mis te tegite, kui avastasite et autot pole, et auto on koos magava imikuga kadunud?
Kui avastasime, et autot ei ole, siis mees oskas kohe tegutsema hakata ja helistas politseisse. Mul oli liiga suur šokk ja ma ei osanud üldse midagi peale hakata, lihtsalt jooksin mööda tänavat ringi.
Kuidas auto ja lapse kätte saite? Kaua aega olite teadmatuses, kus laps on ja kas temaga on kõik hästi?
Politseist saime teada teisaldajate numbri ja helistasime parklasse. Niipea, kui saime aadressi, hakkasime mööda linna jooksma, et leida taksot. Hetke pärast leidsime ja sõitsime parklasse. See kõik läks üsna kiirelt, maksimaalselt 20 minutit. Laps on praegu kodus ja kõik on hästi.
Imekombel laps magas ka siis, kui autole järgi läksite…
Jah, kui auto kätte saime, siis oli lapsega õnneks kõik korras, magas rahulikult.
Mis edasi, pidite oma kannatuste eest trahvi maksma?
Mees sõimas teisaldajat, mina olin aga kogu aeg lapse juures. Jah, maksime teisaldustasu ja saime trahvi kätte.
Kas oled näinud peale õudset läbielamist ka õudsaid unenägusid või on sul olnud mingeid hirme peale sündumst, et lapsega võib taas midagi juhtuda?
Õudusunenägusid ei ole näinud. Tahan öelda, et see oli esimene ja kindlasti ka viimane kord, kui jätsin lapse üksi autosse. Tean enda last, et ta magab rahulikult tunde, kuid ei osanud mõelda, et ka midagi muud võib juhtuda peale selle, et laps ärkab ja nutma hakkab. Tegelikult hea, et niigi läks, et midagi hullemat ei juhtunud. Nüüd on vähemalt laps jälle meiega ja kõik on korras. Ehmatus oli suur, seda tunnet ei oska ette kujutadagi enne, kui endal midagi sarnast juhtub. Paljud arvavad kindlasti, et olin hooletu, kuid tahangi öelda, et ma tean seda isegi, see oli suureks õppetunniks mulle ja ehk ka teistele. Teisaldajad olid jällegi liiga usinad ja ma arvan, et üks nende kohustustest võiks olla see, et nad peavad auto enne ära viimist üle vaatama, kõik lapsed ei pruugi olla nii rahulikud ja mõnele suuremale lapsele võib eluks ajaks sellest trauma jääda.
On sul midagi hingel, mida tahaks ka teistele hoiatuseks või teadmiseks ütelda?
Pole mõtet süüdistada meid ega ka teisaldajaid – mõlemal oli süü. See lugu võikski jääda lihtsalt teadmiseks, et võib juhtuda mida iganes, kui ise ei ole hoolas, siis pole seda ka keegi teine. Olen siiani mõelnud ainult seda, et kui ma poleks enda poega enam kätte saanud, mis ma siis oleksin teinud ja ma tõesti ei tea, aga elu poleks kindlasti enam kunagi endine…