Kristiina Kivi on üks neist tublidest inimestest, kes on ennast tervendanud tänu suurele optimismile ning positiivsusele. Eelmise aasta suvel avastati tal agressiivne leukeemia vorm ning pooleks aastaks asendus kodu haiglaga nüüd on jäänud veel viimased kuud haiglas olla . Ta ei ole andnud kordagi alla ning ei ole nutnud. Lootuses inimesi teadvustada ning neid positiivselt mõtlema panna, rääkis ta meile oma loo.

Palun rääkige oma haiguse avastamisest?
Minu haigus tegelikult avastati täiesti juhuslikult, mis oli puhas õnn! Oli esmaspäev 30.juuli 2012, läksin hommikul tööle ja tundsin, et pea jubedalt valutab. Kuna mul ennegi olnud peavalusid, ei pööranud ma sellele esialgu suuremat tähelepanu. Mõne tunni möödudes peavalu muutus juba väljakannatamatuks. Mäletan, et palusin kolleegil, kes on meditsiiniharidusega minna osta apteegist diclofenaci süsti. Kuna ta seda ilma retseptita ei saanud, siis otsustasin tööpäeva katki jätta ja mustamäe EMOsse minna. Sealt sain administraatorilt kõigepealt nipsaka märkuse oma peavalu kohta, et ” Kas te siis valuvaigisti ei oska võtta?”.

Pärast pikka ootamist sain neuroloogi vastuvõtule. Tehti uuringud ning igaks juhuks ka vereanalüüs. Tunnike veel ootamist ja tuli neuroloog, kes teatas, et tänu väga halvale vereproovile jään ma haiglasse. Ta lisas veel: “Selleks, et sul leukeemia oleks, näed sa liiga hea välja”. Kuid ma teadsin peale seda lauset kohe, et just see minu diagnoosiks saabki! Pisarad silmas sõidutati mind ratastooliga teise osakonda. Seal suruti mulle palderjani sisse, kuigi enda arvates olin üsna rahulik. Sellele järgnes üks õudne mõtteid täis öö ja kohutavalt valusaid analüüse täis päev. Kõige kohutavam oli minu jaoks luuüdiproov, mis läks väga kehvasti ja tekitas mulle kohutava hingelise trauma. Järgmise päeva õhtul sain diagnoosi AML ehk Äge müeloidne leukeemia. Pisarad voolasid ja mõtted keerlesid peas – mis edasi, mis nüüd saab? Kogusin end mõne tunniga ning tuli kiire otsus pöörduda Tartu Ülikooli Kliinikumi ravile, kuna seal on Eesti parim hematoloogia osakond, mis on maailma tasemel. See oli mu elu parim otsus, pöörduda tagasi kodulinna!

Mis haigusega täpsemalt tegemist on?
AML ehk Äge Müeloidne Leukeemia on rahvakeeli verevähk. See on leukeemia kõige agresiivsem versioon. Leukeemia on põhimõtteliselt rakutalitushäire. Meie muidu normaalrakud, millel on aeg-ajalt peal signaal paljuneda on muteerunud ning selle asemel on peal signaal paljuneda ja nendest arenevadki vähirakud. Minul konkreetselt paljunesid valgeverelibled. Mul oli diganoosi saades 90% blaste ehk vähirakke. AML puhul tekivad vähirakud valgeverelibledest ehk leukotsüütidest, mis muidu meie organismi kaitsevad haiguste eest . Normaalnäit on 3.8-8.8, alates 25 st algab leukeemia. Leukeemiat ravitakse keemiaraviga ning luuüdisiirdamisega. Tavaliselt tehakse 2-6 keemiaravi ning siis luuüdisiirdamine. Siirdamise puhul korjatakse, kas lihaselt õelt või vennalt või siis võõrdoonorilt vereloome tüvirakud ja siirdatakse patsiendile. Kusjuures on ainult 25% tõenäoline, et sobib lihane õde või vend. Mina õnneks olen selle õnnistatud 25% sees ning minul on õde doonoriks. Siirdamise käigus vahetub inimese veregrupp ning siirdamisele eelneva keemiaga tapetakse patsiendi rakud, seega uute tüvirakkudega kasvatatakse uus vereloome. Selle tulemusel hakkavad uued tüvirakud võitlema haiguse vastu. Siirdamise perioodil on patsient 2-3 kuud haiglas ja külastajaid käia ei tohi. Ühesõnaga see on väga keeruline! On läinud pool aastat, et selle ise selgeks sain.

Milliseks muutus teie elu tänu haigestumisele?
Tegelikult muutus mu elu paremaks. Kolisin Tallinnast Tartusse oma pere juurde. Olen leidnud aega endaga tegelemiseks. Olen saanud palju raamatuid lugeda, suhelda huvitavate inimestega. Tihtipeale ongi sellist haigust vaja, et hakkaksid hindama uuesti asju, mida varem tähelegi ei pannud. Minust on saanud kindlasti palju parem inimene. Mul ei olnud kordagi sellist deperssiooni ja masendust, nagu mu elu oleks muutunud nüüd koledaks või kurvaks. Olen algusest peale teadnud, et minuga läheb kõik hästi ja see haigus oli vaid hoiatuseks mulle, et olen elus valel teel. See võib tunduda küll väga imelikuna, kuid olen täitsa rahul selle poole aastase puhkusega, mis mul nüüd olnud on.

Kuidas leppisite sellega, et teie elu ei ole enam endine?
Sellega ei olnud just väga raske leppida, kolides Tartusse langes mu õlult suur töökoormus, harrastasin tööd teha ikka 6 päeva nädalas ja 12 -13 tunnised tööpäevad. Puhkust andsin endale harva. Ainuke asi millega ma tõesti pean leppima on see, et peale keemiaravi kuure on taastumisaeg ja seni kuni immuunsus pole taastunud ei tohi süüa toortoite ( puuviljad, juurviljad, kala, sushi jne) . Kogu toit peab olema kuumtöödeldud ja seda ka peale siirdamist umbes aasta. Ja muidugi päris võõras oli minu jaoks ka see, et kraanivesi on täiesti keelustatud. Paar korda olen küll patustanud kuid siiski üritan kraanivett mitte juua. Õnneks minul selline pikk leppimise protsess puudub.

Kas on võimalik mõttejõuga ennast terveks ravida?
Mõttejõuga pole kindlasti võimalik end terveks ravida, aga kaasa aidata tervenemisele. Mina harrastan näiteks reikit ja J-malaga rääkimist. Muidugi, mida kehvem on olla, seda rohkem ma J-malaga räägin, eks see ole nii kõigil. Vahest kipun unustama, et olen haige. Samuti on oluline tänada J-malat kõige eest, mis sulle on antud. Tänan isegi siis kui näiteks üles ärkan, et hea uni oli. Ma arvan, et positiivse suhtumisega on palju lihtsam oma haigusega toime tulla. Ütlen ausalt, ma olen oma haiguse pärast nutnud vaid 3 korda. Esimene kord oli siis, kui teada sain, teine kord õnnest, kui oli remissioon (vähirakkudest puhas plats) esimese keemia järgselt ja kolmas kord, kui sain teada, et õde sobib doonoriks. Olen lugenud ka paari raamatut, kus õpetab kuidas oma mõttejõuga muuta enda elu. Kui patsient on rõõmus ja positiivne on ka arstil temaga palju lihtsam koostööd teha. Väga raske on arstil ja lähedastel, kui inimene on kinnine ja depressioonis, mis on ka täiesti loomulik ja normaalne sellise diagnoosiga. Mina lihtsalt olen suutnud sellest kuidagi üle olla. Ehk on see mingi lapselik rõõmsameelsus, kes seda teab. Ma olen ise rõõmus, et suudan enda hinge terven hoida oma positiivsusega.

Kust võtate selle jõu olla positiivne ja mitte alla anda?
Sellise haiguse puhul ei olegi võimalik alla anda, kui loobuda siis juba kohe. Minul pole sellist mõtet kordagi tekkinud, isegi mitte siis, kui haiglas väga halb oli olla. Ma arvan, et minu kõige suuremaks motivaatoriks positiivsuse poole on minu arst Dr. Lehtmaa. Tema annab mulle iga päev mingi päikesekiire, mis näitab teed sinna ilusa tuleviku poole. Lisaks arstile on veel terve osakonna meeskond, kes mind koguaeg positiivsena hoiavad oma hoolivuse ja huumoriga. Tegelikult on kõik mõtlemises kinni ja kui endale ohvrirolli ei võta, siis ei tule ka seda käega löömist. Inimesed ikka kaeblevad, et miks mina ja mille eest jne… kõik teavad seda nutulaulu. Sellisel asjal pole üldse mõtet. Tuleb mõelda selles suunas, kuidas enda olukorda parandada ja end võimalikult hästi tunda ning siis lähebki nii ja oledki rõõmus ja rahul.
Vahest, kui tuju mingil põhjusel kehvaks kisub siis ma ikka vaatan telefonist mingeid tobedaid videos
id perekonnast või kuulan mingeid eriti häid laule netist, mis naljakaid mälestusi meelde tuletab.

Kuidas jagaksite Eesti inimestele oma positiivset ellusuhtumist?
Ma soovitan inimestele tõsiselt üle vaadata oma prioriteedid. Leida aega alati oma lähedaste jaoks. Lõbutseda, mitte muretseda tühiste asjade pärast. Tehke seda, mida hing ihkab, mis just teile meeldib. Ärge laske end kellegil mõjutada ja ärge tehke otsuseid ja tegusid selleks, et kellegile teisele nii meeldib. Puhake, reisige nii palju, kui võimalik. Olge lihtsalt õnnelikud ja armastage oma lähedasi. Hoidke alati pea püsti!