Tartu Ülikooli Haridusteaduskonnas algklassi õpetajaks õppiv särtsakas ja stiilne Helena Kukk on tüdruk, kes armastab ekstravagantsust, tervislikku toitumist ning blogimist. Helena räägib Ohmygossip.ee’le, et silma paista on tegelikult lihtne: “Tean juba omast käest, et piisab vaid mõnest suuremast või säravamast aksessuaarist, et inimesed pilke heidaks. Kuna olen tohutult harakas, siis enamasti minu küljes sätendabki alati midagi, mille peale saan kas positiivset või negatiivset tähelepanu.”
Kust te pärit olete ja millega tegelete?
Olen põline tartlane ja minu unistused on pärit väiksest puust linnast – Tartust.
Õpin Tartu Ülikooli Haridusteaduskonnas algklassi õpetajaks. Hetkel olen kolmandal kursusel. Õppimise kõrvalt tegelen palju trennide ja erinevate tervislike toitudega. Väga meeldib kombineerida erinevaid huvitavaid toiduaineid ja muuta toit atraktiivseks nii silmale kui kõhule. Pean ka oma blogi (www.vaataasiiaa.blogspot.com), kuhu kogun kokku huvitavat kraami – hetkel on see küll veidikene soiku jäänud, kuid plaan on uuendustega välja tulla ning kaasata ka toitumisega seotud teemad.
Kuidas kirjeldaksite oma stiili ning kui raske on pikal naisel nagu teie riideid leida?
Mõni aeg tagasi vaatasin vanu pilte ning kõva naer tuli peale – mida kõike pole aegade jooksul selga kuhjatud. Kindlasti olen oma riietega alati tähelepanu saanud ning piltide järgi ei imesta ka – paras komöödia. Üldiselt ei ole 180 cm pikkusele inimesele väga keerukas riideid leida. Keerulisem on pigem sugulastelt-sõbrannadelt laenata – mis on nende kleit, on tavaliselt minu pluus. Kaubanduses aga on piisavalt valikut ka ilmselt 2-meetrisele neiule.
Kuigi olen kehaliselt muutunud, on stiil jäänud endiselt ehtsaks harakaks. Käiku läheb kõik, mis sätendab-hiilgab, kõrged kontsad, kaunid kleidid, jakid, kellad. Kui midagi uut ostan või alles plaanin soetada, siis paljud sõbrannad ütlevad: “Vauu ise ei kannaks, aga sina ju kannad selle välja!” Kas võtta seda komplimendina või pigem kriitikana – kuhu sa juudi jõulupuu lähed sellega?
Kas olete kunagi oma modellimõõtu pikkuse pärast ka pahameelt tundnud või on see pigem teile uksi avanud?
Väiksena ja noorena kindlasti, kõrgusin ka lapsepõlves üle klassivendade peade. Ometigi ei ole see olnud mu elus mingiks takistuseks – õigemini pole ma ise sellele tähelepanu pööranud. Mõnikord olen avastanud täispikkuses peeglisse vaadates, et püha jumal, kui pikk ma olen, aga seda vaid positiivses mõttes. Samuti jaotub ka kehakaal pika inimese puhul ilusamalt kui mõne õnnetu lühikese inimese puhul. Pika naisega kaasnevad üldiselt pikad jalad, mida saab kaunite kontsadega veelgi enam rõhutada. Pahameelt on pigem teiste poolt, kes end minu kõrval liiga lühikesena tunnevad.
Head naist pidigi palju olema? Tegelikult ei kujuta lühikese naisena end ettegi. Muidugi oleks hea olla kontsadega kuskil 178 pikk selle asemel, et vaadata telemasti kombel klubis üle paljude peade – samas ei ole pikkus mind iialgi takistanud jalga panemast 14-16 sentimeetriseid kontsasid. Pikk naine peab tohutult enesekindel olema, et kõik need 180 cm pikkusest oleks vaatamist väärt.
Kuidas kirjeldaksite ennast?
Minu mõttemaailmale pole ma veel isegi pihta saanud, teistest inimestest rääkimata. Märksõnadeks on ehk analüüsiv, pidevalt arenev ja keeruline. Ja ennast armastav!
Kas stiilne olla on lihtne – milliste nõksude-aksessuaaridega mängite?
Tegelikult väga lihtne. Tean juba omast käest, et piisab vaid mõnest suuremast või säravamast aksessuaarist, et inimesed pilke heidaks. Kuna olen tohutult harakas, siis enamasti minu küljes sätendabki alati midagi, mille peale saan kas positiivset või negatiivset tähelepanu.
Mida soovitaksite Eesti naistele?
Eesti naisele soovitaksin end mitte kellegagi võrrelda ja kõigepealt õppida ennast armastama, et lõpuks teised seda samuti teeks.